Trans Euro Trail - TET

[jyrx]

Viimane postitus Läti TET-ist. Gaizinkalnsi mäe otsas telkides tuleb arvestada, et rahvas käib seal poole ööni pilti tegemas, napsu võtmas ja minu puhul tulid ühed oma hammockitega ka ööbima. Probleemi sellest, et tegelikult mäeotsa viival teeotsal "ainult jala" märk ees, minu tsiklit nähes keegi ei teinud. Läti TET-il seda suunda sõites, mida mina tegin, üldse kokku ca 10 keelumärki. Tean, et varasemalt seal sõitnud eestlased (Prets ntx) on ka raporteerinud neist Läti linesmanile. Rada ikka samas kohas ja tunnistan, et mina töristasin kiirelt kõigi märkide alt läbi ja ühtegi rusikatega vehkivat inimest ei kohanud seejuures.

Viimased 450km kuni Valgevene piirini jätkusid valdavalt keerutavad kruusateed. Esimest kaas-tetilist Lätis kohtasin alles viimasel päeval Lubana märgala kandis, alles alustav rattur kevadel ostetud F850GS-iga. Ta demonstreeris mulle, kuidas vasaku rutska küljes oleva rullikuga Garminit saab sõidu ajal kasutada. See tundus päris äge lahendus näiteks motoorienteerumisteks.

Üldse kõige sümpaatsem looduse poolest mulle oligi Latgale. Rezeknest lõunas on terve hulk järvi ja järvekesi. Suurima Raznase järve ümbrus nägi suvisel laupäeval välja nagu Balaton, ses mõttes, et kohe palju suvitajaid oli. Puhkajaid jätkus kõikide järvede äärde. Teine nostalgiat tekitav asi oli, et sealkandis ikka veel alles ühelehmapidajad. Soe tunne tuli peale üle pika aja nähes, kuidas keegi vanataat oma lehma ketiga karjamaal edasi tõstis.

Viimane ots Kraslavast/Daugava ületusest kuni Läti/Valgevene piirini oli päris huvitav sõita. Kohe peale jõeületust tekkisid värsked tsiklijäljed mu ette. Rada kulgeb seal mööda Daugava kallast metsaradadel/-teedel. Loomulikult tõstsin uudishimust tempot. Peagi jõudsingi 6-sele pundile järgi - KTM-id, Huskyd. Nad hoidsid punti koos st. libisesin neil eest ära. Enne piiri jõudsin veel ühele 3-sele pundile järgi. Seega nägin 10 kaas-tetilist ühe päeva jooksul, pole ju paha! Tagasi koju sõitsin otsemat teed ööbimisega Gulbenes hotellis.

Ja lõpetuseks õllest. Läti TET-i rajale on märgitud huvipunktidena mitmeid väikseid õllepruulimiskodasid. Mina väga (eestimaise) "käsitööõlle" sõber pole, liiga ühesugune humalane mõru toodang. Lätis esimestes pruulkodadest möödudes ei võtnud seega hoogu maha. Aga siis hakkasin peatuma ja ei saanud midagi paremat olla, kui üks külm vahutav kann head kohapeal tehtud õlut tsiklisõidule vahelduseks. Eriti tooks esile sellist pruulikoda nagu "Madonas Alus".