Trans Euro Trail - TET

[Loadära]

Aga olgu siis, ma "koon" oma jutulõnga ka siin taas päeva jagu edasi.
Ühesõnaga juhtus see, mis juhtuma pidi, kui eelmine õhtu on külapoest kahe seljakoti jagu õlli toodud- soov enne suurt päevapalavust, hiljemalt kell 9 sadulasse saada...asendus sel ajal alles korduva hommikuse suplusega, et tekiks vähemalt hommikusöögi soovgi jne.
Seega, kui pöial lõpuks starterinupul maandus, oli kell juba u.11...ja ka õhusoe taas meeldivalt 30 pügala kanti jõudnud!
Ning ega lõuna-eesti ei hellitanud ka raja poolest, erinevalt Kavastu kandi kruusasirgetest kohe mõni km peale Värskat "äratuseks" mingi Põrguhaua nime vääriliseks peetud, siis juba tiba liivasema rajaga org:

...ja sealt edasi veel omajagu muhedaid metsateid, kuni Koidula kandis jõudsin vist ka lõpuks selle paljukirutud/kiidetud raudteetammini. Sellise kergemapoolse võrriga tegelikult polnud erilist probleemi seda suurt kildu kolmanda käiguga nii u.50kmh kandis ka pikemalt sõita, kuid kuna pidevalt pidi seal mingi juba üsnagi lopsaka võsa vahel laveerima, ning käekaitsmed polnud ka mu "säästuürituse" eelarvesse mahtunud, siis seetõttu aegajalt hoogu maha lastes oli jälle pärast tiba tegemist, et tempo moodi asi uuesti üles kerida. Korra proovisin ka neljandat, aga no sellega ei jaksanud enam üldse kiirust lisada! Ja loomulikult just siis sattus kohe ka kõrgema rohu vahel seal ainumas ristipalk sel teel olema! Ei tahtnud end seal killus kohe käpuli ka äkkpidurdada, seega lasin lõppfaasis sealt ikkagi mingi hooga üle...mis kõrgema kliirensiga ratastel polekski mingi probleem, aga kel madalam, või põhjakaitsmeta, nagu antud isend, peaks seal siiski ettevaatlikud olema- mul mingi oksatüügas käis ikkagi korraliku raksakaga põhja all vastu, aga õnneks jäi kõik siiski terveks:

Aga ok, mis muud kui edasi, Piusa pool kiskus taas tunduvalt liivasemaks, siin eelpoolmainitud tõusudel tuli minulgi taas kuskil ka jalad appi võtta...kuid seekord olin vist juba nii palju osavam, et enam sadulast maha kargama ei pidanud ja sai lihtsalt siduriga koostöös mõlemalt poolt juurde uditud! No umbes selline sõidumaterjal siis:

Ja sai siis isegi seda Klunkrit seal väisatud. Põrandal magajaid sel hetkel küll ei täheldanud, küll aga külm CocaColat jahekapist tundus sel hetkel täielik elupäästja, mida siis hoolimata neljaeurosest liitrihinnast läks kui kerisele...ning nagu pisut hiljem selgus, siis väike paus ja värskendus oli ka suuresti abiks! Sest olles arvamusel, et nüüd on juba kõiksugu liiva küll tehtud ja nähtud, tervitas kohe päris pikk raudteeäärne lõik mingi sootuks peene "liivakellaliivaga", mis suutis alguses nii kiiruse kui moti suht ühtemoodi nulli ligi viia

...aga noh, kuna inimene õpib ja avastab kogu elu, siis kujunes sealgi lõpuks välja "oma taktika"- et proovida pisutki rohuga kaetud kohtadel vähemalt esimeselt käigult teisele ära saada, ning siis juba teisega sik-sakis ühest teeservast teise, ilma kiirust lõplikult kaotamata üle selle "vajuva liiva" hõljuda, et siis kuskil vähegi kandvama serva peal uuesti teisega pööre/kiirus üles saada järgmise liivalõigu tarbeks jne jne. Ja nii lõpuks ei tundundki enam nii masendav selle silerehvilisega seal liivas räselemine, ühesõnaga tunneli lõpus paistis lõpuks ka valgust!

Ok, seda pildimaterjali, et vahepeal Vastseliinas linnuses ja söömas, või jalasirutuseks ka Munamäe tornis sai käidud, siin lisama ei hakka, eks see kõigil ka "mittetettipidi" tehtud, või tehtav. Aga sõidu poolest uuesti huvitavamaks kiskus juba kuskil seal Valga pool. Ning kuna Honda oli senini ikkagi üllatavalt kenasti vastu pidanud (hinnanguliselt umbes poolel teel?), sai preemiaks sellestki juba paar "raamitud" pilti tehtud!

Aga üsna peale seda tuli ka kohe üks sõidukeerukamaid koht seal rajal, nimelt ootamatult juhatas GPS suuremalt teelt pigem mingi jalgraja sarnast asja mööda võsa vahele, ning seal peale väiksemast järsakust alla laskumist seisingi kohe suht kahtlase mülkaga silmitsi- pinnalt üsnagi sile, aga kuhu peale sõites kippusid rattad ka kohe suht servas juba nii võllini sisse vajuma:

Seega, kuna ühtegi teist modra jälge ka kusagil ei hoomanud, tundus ainuõige otsus siiski jalgsi pisut "eelluurele" minna...ja kui pildil "motika poolses servas" kadus jalg kohati pea saapaservani mutta, siis teist poolt "kombates" suutsin mingis kohas jala isegi pea munadeni mülkasse libistada! Seega ületuleku pool oli otsustatud, aga kuna olin ikkagi üksi, siis pean piinlikkusega tunnistama, et niisama hooga üle tulekut siiski katsetada ei söendanud, vaid kuna kirsad olid juba niigi servani mudased, siis võtsin nõuks sealt mülkast ja selle lähiümbrusest mingid teokamad kepid kokku korjata, millest sai siis mingi selline "redeli" laadne asi sinna abiks tekitatud...aga mida mööda vähemalt ka ühe raksuga üle sain!
Kuid sellega loomulikult see pull seal veel ei lõppenud, sest olles kuidagi end vastaspoole künkast üles niblinud, avanes peagi vaatepilt suhteliselt sarnasele orupõhja "pehmisele"...mille taga aga terendamas veelgi järsem ja pikem liivatõus, kui eelmine. Ok, sealt pehmest söendasin juba ilma "ehitamata" üle hõljuda, aga kuna seal turvalisemat sõidujoont otsides jäi hoovõtt ikka kesiseks, siis õnnestus vähemalt keset tõusu taas pilti teha

...et suvaline moblapilt jah pahatihti reaalset tõusunurka edasi ei anna, aga seal pidi juba midagi jala allagi otsima, et ratas hoidmata mäest alla tagasi ei lohiseks vms. Kuid teine katse, eelneva maksimaalse hoovõturaja leidmisega, viis juba päris tipu ligi, ning nii siis taas lõpus tiba juurde nügides olingi mäel. Aga noh, nagu öeldakse, et ega kaks kolmadata jää, nii ka seal- peagi oli taas midagi sarnast ees, ehk vesisemast orupõhjast liivasemasse mäkke. Kuid kui esimene mülgas ja teine tõus olid juba omajagu vaimu karastanud, siis see kolmas tundus pigem selline...järellõdvestus
Ning õnneks tuli seal kohe ka kena (Linnamäe?) metsajärv, kus sai siis oma püksid ja saapad, ning endki ülekere taas pisut puhtamaks!

Sealt edasi oli jälle pisut rahulikum, kuniks rajad Valgast mööda viisid... seal aga peagi, mul juba siin eelpool jutukski olnud, "Sikamäe seiklus", mida seetõttu kordama ei hakka. Meenutuseks mainiks vaid, et seal "pisut veaga GPS joonel" täpsust taga ajades sain siiski sookraavide serval enda äsjapestud saapad-püksid uuesti kenasti "endurohõnguliseks"...ning kuna endal oli õhtust hoolimata tekkinud möödapääsmatu kohvisoov, lootuses seda ehk mõnes Karski-Nuia tanklas veel enne kella 22.oo leevendada , mille aga lootusetult kustutas Sikamäel seigeldu, siis ei jäänudki muud üle, kui ikkagi keerata sisse esimesse tee peale jäänud söögikohta ennem kui sootuks öö peale tuleb:

Ja kuigi seal ümberringi, siis nii rõduterassidel, kui sisenedes lossisaalidesse, olid ümberringi inimesed üks eleglantsem, kui teine...ühesõnaga palju ilusamad, kui mina antud hetkel, ei keeldutud siiski mullegi juba peale söögikoha (restoran Wagenkül vms?) epitsentrisse jõudmist ka üht kohvi müümast! Ning oleks isegi jäätist müüdud, kuid sellest siiski loobusin peale 7€ vms hinna kuulmist...vabandusega, et mulle siiski maitseb jäätis pigem mõne tsitruselise või ntks karamelli, aga mitte raha maitsega. Mille peale siis sõbralikult naerda turtsadades kohvi eest paar euri ikkagi kasseeriti...

Aga kuna siia enam järgmist pilti ( kas 10 pildi piirang per postitus siis vms?) lisada nagu ei õnnestu, peab vist selle lõiguga siinkohal lõpetama. Samas kui juba liiga lohisema läheb, võite ka kohe julgelt öelda- pole ju ennist teel kogetut nii kirjalikult-põhjalikumalt jagada proovinudki