Õnnetused mootorratastega 2021.

[M.T.]

Ma sain 2 aastat tagasi soojal augustipäeval ennast ilusti üle nipli selja peale. Ilm oli selline, et vabalt oleks võinud sõita suviselt särgi, lühkari ja lahtise kiivriga. Ok, lühkaritega ei sõida ma kunagi ja lahtist kiivrit pole. Aga enne sõitu minekut mõtlesin mitu korda kas täispika seljakaitsme ning pükste peale käivad põlvekaitsmed panen või mitte. 5km hiljem oli esimene mõte “thanks god” et panin.
Surma poleks saanud, nii hull polnud. Aga vaadates põlve-sääre kaitsme ja kiivri lõuaosa ning visiiri vigastusi, mis asfaldist saadud, siis lõug oleks viltu peas küll olnud ja üht teist veel. Seda pauku mis seljakaitse sai, seda ilma poleks küll tahtnud proovida.
Jah, täisvarustus teeb sooja ilmaga sõitmise vähem nauditavaks ehk. Samas paugu teeb hulka nauditavamaks, kui plätu-lühkar kombo. Ja millal see pauk tuleb, never knows.
Ahjaa, kiivrisukk. Õhuke asi küll, kuid ilma selleta kiiver nagu number liiga suur. Suvel loobusin siiski, asendasin windstopperiga puffiga. Kael raibe ei kannata tuult üldse, kuidagi harjumuse asi.