Järjekordne teema parkimistrahvide kohta (aga mis siis, tore on ikka)

[jkristjan]

Lepingu sõlmimine ei toimu tegelikult tahvli alt läbisõiduga, vaid nõustumiseks tehtava teoga, milleks on tingimuste kohaselt tavaliselt parkimine. Lepingutingimusi lugedes ja nendega mitte nõustudes ei pea autojuht märgi juurest tagurpidi lahkuma (oleks tehniliselt huvitav näiteks Kristiine keskuse parkimismaja kaldteel), vaid sõitma parklasse sisse ja sealt uuesti välja, ilma seal parkimata, kusjuures peatumine ei ole parkimine. Nagu eelnevalt igas küsimuses jõuame jälle selleni, et teemat on raske arutada, kui detailidesse ei süveneta ja juba küsimuses lähtutakse valedest eeldustest. Valedest eeldustest lähtuvale küsimusele ei ole võimalik anda ka korrektset vastust.

Antud teemas on peamiseks küsimuseks siiski see, kellega leping sõlmiti ja kuidas selle lepingu olemasolu tõendatakse. Kui parklaoperaatorid hakkaksid koguma iga juhtumit tõendada võimaldavat materjali, siis ilmselt oleks see neile kallim, kui tõkkepuuga parkla opereerimine. Lisaks tõkkepuuga parkla korral saab koguda ainult parkimistasu vastavalt turuhinnale, mitte suurusjärgu võrra suuremaid leppetrahve. Sellest tulenevalt ei ole parklate opereerijad täna huvitatud ei tõendamist võimaldavate kaasuste loomisest ega võimalikult efektiivsest parkimistasu kogumisest, vaid sogases vees kala püüdmisest. Kõige kasumlikum parkla klient ei ole see, kes nõuab enda vastu esitatud nõude igakülgset tõendamist ega ka klient, kes maksab parkimise eest turuhinda, vaid klient, kes emotsionaalsetel kaalutslustel maksab mistahes asjaoludel temani jõudnud leppetrahvi nõude, täna suurusjärgus 30-50 EUR. See tulusegment on operaatorile tõeliselt ahvatlev, mitte see, mida õnnestuks teenida parkimistasude näol.