Mootorratturite reisikirjad

[morse]

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

II päev. Jätkub.
Midagi sarnast oli mu marsruut lõunast põhja poole (NASAni):

Tagasitee
Kell 6 oli juba hämar. Aga ma valisin, et sõidan tagasi siiski mööda väiksemaid teid. Tankisin mingi pisema linna Statoilis (neil on ka nimi nüüd uueks muudetud). Veel üks näide sellest, kuidas meil on elu hea. Sellised uhked tanklad nagu meil iga nurga peal, on minu kogemuses veel ainult Skandinaavias (isegi Läti-Leedu omad pole nii uhked). Mõtlesin, et kinnitan keha nagu kohalikud. Tee äärtes oli alati terve punt ketipuhveteid nagu Taco Bell, Starbucks, muidugi Mac, kuid üks, mida ma varem ei teadnud, oli Waffle House.

Astusin ühte vahvlimajja sisse. Rasva hais, kulunud interjöör, some Spanish guys eating waffles. Kui minu kogemus USA linnaplaneeringust meenutas isegi mõnevõrra Hiinat (ilmselt on Hiinlased teatud asjades šnitti võtnud), siis inimesed on hoopis teistsugused. Hiina kohalikelt on justkui iseloom maha nuditud aga siin olid kõikjal vastas isiksused. Mopiga noor ja omal moel kaunis puhvetipidaja käitus väga kelmikalt. Telefoni laadima saamiseks tuli terve rituaal läbi teha – ma pole päris kindel, kas ta noris või flirtis või mis… Igaljuhul oli lõbus. Ilmselt Mehhikost pärit kuttidele, kes õhtustasid tegi ka kogu lugu nalja. Muidugi ma põrutasin kohe alguses ikka lolli vastuse ka. Astun sisse ja esimese asjana küsitakse, et “What you’ll have”, ma jäin mõttesse ja küsisin, et “What you have, waffles?” [Vali naer] - (katusel on suur valgustatud silt “Waffle house”, eksole). Poisid tegid ka minuga pärast juttu. Mul olid Sinckers'i püksid jalas, uurisid, et kust neid osta saab jmt. Hiljem istusid kõik 5 meest väiksesse Fordi - sõitsime kumbki oma teed.

Suure ringiga planeeritud kodutee viis mind läbi öise Orlando. Nägin suuri tõstega kastikaid – hea tahtmise juures saad alt läbi kõndida ja tümm on ka vinge. Kuna fooritsüklid on päris pikad, siis tuleb välja, et liikluses võid inimestega lausa tuttavaks saada. Mu vinge Euroopa tsikkel meelitas igast huvilisi ligi. Öisest Orlandost väljusin koos ühe noore kutiga, kellel oli Honda Shadow 250. Kes teab, see teab – Shadow on üks omapärane tsikkel. Minu imestuseks arendas kutt oma Hondaga päris häid kiirusi. Mul oli raske sammu pidada, sest ta nõelus maru palju autode vahel. Mõne foori taga saime jälle kokku ja rääkisime juttu edasi. Vabamas liikluses saavutas ta minu arust 130 või 140 km/h – hiljem veel rõõmustas, et: “I maxed out back there!”.
Kusagil maakohas nägin toredat jõulukaunistust. PEACE MAN!

Öösel Tampasse tagasi jõudes olin päris väsinud. Tänavad olid läbimärjad – mina olin vihmast pääsenud.