Varustuseringluse idee

[Ardilla]

Spoiler

Üldiselt selle seisma jäänud kola ära andmisega ei ole põhiline probleem mitte võtjate puudus, vaid asjaolu, et kõik tahavad saada sadat pilti eri nurkade alt, lehekülgede kaupa kirjeldust, muidu tund aega maast-ilmast tsättida pluss saatmist kuhugi Udu-Vigalasse. See viimane siis tähendab enamasti seda, et ma ei saa seda kotti inimesemoodi Smartposti kappi torgata ja valida "maksab saaja", vaid pean ootama eesti posti vaestemajas järjekorras kuni kõik need 15000 vanema generatsiooni esindajat saavad oma postkaardid ostetud, lisaks peab ostja eraldi ülekande tegema. 5€ on täiesti mõttetu tasu selle jändamise eest, Uuskasutuskeskuse postkasti toppimine võtab 30 sekundit, ei ole motospetsiifiline ja tulemus on sama...

Anoh teha võib ikka, vbl kõik ei ole nii laisad nagu mina

Muidu mul ühed 3 kuud kasutatud nr 46 Akito saapad vedelevad. Saaja ei pea olema noor, vaene, algaja, ilusate silmadega jne, riiulisse oleks lihtsalt ruumi vaja

Ma täitsa mõistan su muret. Sest meil tasuta tahetakse ka saada tihti peale uut ja korralikku ja kordagi kandmata jne.

No aga teeks siis mingi USA TOday laadse secondhandi lahenduse. Kuhu saab oma kola viia kilo hinnaga ja eks need saavad kilo + marginaal maha müüa.

Või siis üritustele kaasa vedada. See peaks lihtsalt tavaks saama. Näiteks kui keegi läheb krossi või raja päevale või mõnele kultuursele motojoomingule siis võib kaasa võtta ja seal siis kellegile kaasa määrida. Nendel üritustel näed ära ka inimese ja saad aru, kas ta ikka vajab so abi. Pealegi üritustel on tüüpiliselt koos huviring kellele see jubin kõige paremini võiks vaja olla. Näiteks laste krossivarustus, eks klubides vast on mingi lifecycle juba ka kujunenud.

Võibolla on küsimus hoopiski heade tavade ja arusaamade juurutamises?