Motoraamatu loos 2. [teine]

[Boobush]

Minu esimene, kõige rumalam ja kõige rängem kukkumine mootorrattaga oli 15. aastaselt, kui ma sõitsin õhtuhämaruses Tähe tänaval tollilao terminali eest (asfaltkattega) Aardlna tänava poole pärisuunas aeglaselt liikuvast sõiduautost paremalt mööda. Ootamatult sai asfalt otsa (praegune ksauto väravate esine) ja toona olid seal suured augud kruusa-liivateel, misjärel kiiruse _80kmh pealt sain oma esimese tankslapperi, kukkumise, armid puusadele, põlvedele, küünarnukkidele, lõhutud ratta, katkised riided, kiivri peal oli rullumisest mitu tiiru värvi maas ja oma elu esimese päris adrenaliinitunde. Ma siiani mäletan, kui ilus see moment oli, kui õhtuhämaruses ratas mööda asfaldit lohises ja sumbuti [Motobot: õige on "summuti"] alt lendas sädemeid samal ajal kui ma mööda asfaldit rullusin . Pärast kukkumist tõstsin ratta püsti ja sõitsin koju, koju jõudes oli adrenaliin läinud ning siis hakkasid verised ja valusad kohad endast märku andma. Pesema minnes tulid krambid ja sain aru, kui katki ma tegelikult olin.

Loo moraal: ärge tehke liikluses rumalusi ja kandke varustust.

PS! Paagile kulus päris palju pahtlit, et lenksust tekkinud mõlk ilusaks saada

Pärast crashi värvisime kamba peale ratta ära, toona oli plaanis pärast värvimist mingit kleepsutuuningut teha, milleni paraku ei jõudnudki.