Kas üldse tasub saada mootorratturiks, mootorratta omanikuks? Elukoht TLN kesklinn.

[RasmusL]

Eelnevad kukkumise kirjeldused on sellised, mida usun, et oskan vältida. 20 aastat jalgratta võistluspordi kogemusi maanteel ja metsas on selgeks teinud kõikides tingimustes kaherattalise käitumise, õpitud ka rehvirõhu valikut vastavalt teeoludele muutma jne. Ja MNT ratta kumm on 23mm, ehk et kui libisema hakkab, siis ka läheb - võistlustel pead alalhoiu maha suruma kuid trennis kukkumine kord 5 aasta jooksul. 2017 hooaeg oli ülimart märg, kõik maastikuratta võistlused olid mudased ja isegi sirgeid otsi vändates oli iga pedaalivajutusega tunda, et osa jõudu rakendub tühja kuna vedav ratas ei pea. Keerata sai tavapärase kallutamise asemel vaid keerates - ilmselt ka tsiklil sama märja ja libedaga (madalal kiirusel muidugi). Ei tea kas need kõik tsikli seljas kasuks tulevad kuid arvan, et pigem jah. Loodetavasti püsib alateadvuses jalgratturina kogetud füüsikaseadused/instinktid, et kurvis ei pidurda; silmad vaatavad alati teed ette; näed ka kurvi taha jne. Jalgratturina saanud mnt marrastusi; luu murru ja ka ühe organi kaotuse kuid iga seik neist on õpetanud ja valsamaks teinud. Loodetavasti ei sõida gaasi vajutades katus kohe ära
PS, ma loodan et külili ei lase rattal enda all vajuda; enda valitud ratta üldmassi suudan saalis x 5 maast rebida. Kui tsiklil oleks kusagilt mugavalt kinni haarata, siis oleks võimeline seda ka maast nt treilerile tõstma

Ma suudan enda ratta massi nt rinnalt suruda, seega kui käna panen ja alla jään siis saan korraga ka trenni ära tehtud. Nii et see hobi on 2in1. Sellepärast see mulle nii meeldibki.