Õnnetused mootorratastega [2017]

[Ardilla]

Ohoh:

http://www.ohtuleht.ee/821565/kui-ma-pa ... a-hakkama-

Jube! Terevist meestele!

„Kui ma järgmine päev haiglast koju saades oma varustust nägin, siis tuli selline tunne, et ma ei sõida mitte kunagi ilma varustuseta ja mitte kunagi ei võta ma endale kaasreisijat peale. Sest see tunne, mida ma tundsin - see vastutus - see oli niivõrd võigas ja vastik, et need ülejäänud kukkumised ja valud on tühi asi selle kõrval. Just see südamevalu, et ma tegin oma sõbrale niimoodi. See oli kõige hullem selle asja juures. Ja muidugi ei sõida ma enam pimedas. Isegi autoga kardan pimedas sõita,“ räägib mees.

See on ka üks põhjustest, miks Ringo oma õnnetusest rääkida soovib - hoiatada teisi mootorrattureid. „Et teised ratturid oleksid hoolsamad kuna viimasel ajal on päris palju õnnetusi mootorratturitega olnud,“ ütleb ta. „Ja mis mind selle asja juures päästis ja võiks päästa ka teisi, kes analoogsesse olukorda satuvad? Varustus!“ toob Ringo välja. „Nii mina kui mu sõber olime täisvarustuses, millest muidugi mitte midagi alles ei jäänud. Rattast samamoodi. Ainult tagarehv oli terve, ülejäänu kõik oli katki,“ arvab Ringo , et kindlasti päästis ka see, et ratas oli hea ja tugev. „Oleks olnud mõni nõrgem ratas, siis oleks tõenäoliselt ai-ai olnud. Kui oleks.“

Väga, hea, et järelkaja tuli, äkki see paneb mõtlema plätusõitjaid.