Sõidueksami sooritamine?

[shwcxz]

Panen nii ajaviiteks oma paari aasta taguse eksamikogemuse kirja. Ehk on eksamiks valmistujatel hea pinge maandamiseks lugeda.

Olen kasvanud vene tehnika käekõrval ja lubadeta sõidustaaži on vist tänaseni rohkem kui seaduslikku. Pärast 10 aastast pausi otsustasin load teha, lääne ratta osta ning kunagise hobiga uuesti tegelema hakata. Nagu ikka, kõik algab autokoolist. Nii teooria kui sõidud läksid kui lumme lasta, kusjuures väga asjalik õpe oli. Sidur-pidur-gaas väga tutvustamist ei vajanud, aga see paiknemine, enese nähtavaks tegemine ja muu ellujäämisjutt läksid igati asja ette. Sõit samuti.

Sõidueksami päev. Kasutasin eksamiks autokooli ratast. Plaan nägi ette, et kohtume Raadil, võtan ratta ning sõidame ARKi ning pärast eksamit tagasi Raadile.

Jõudsin kokkulepitud ajal Raadile, seal ratas laiali ja mehed selle kallal askeldamas. Küsisin, et mis viga. Vastati, et esiratta laager läbi, aga kannatab eksami ära teha. Võtame mõõdu, et uus tellida, kohe-kohe paneme kokku tagasi.

No tore. Niigi eksami pärast kerge närv sees, nüüd siis see laagri jama ka. Kümnekonna minuti pärast oli ratas koos ning hakkasime ARK-i poole liikuma. Mina rattaga ees, sõiduõpetaja autoga järel. Nagu ikka. Juba esimesed meetrid tsiklisõitu leevendasid eksaminärvi ning tekkis hea kindel tunne, ideaalne eksamile minekuks. Paraku seda ei jätkunud kauaks.

Sain vast Raadilt umbes kilomeetri sõita kui ratta sipidomeeter nulli kukkus. No tore. Jackpot. Eksam alguseni oli mingi 20 minutit jäänud ja mul on ratas, mis ei näita sõidukiirust. Tõmbasin tee äärde ja sõiduõpetaja vaatas ratta kiire pilguga üle - kohapeal teha ei midagi ja kuna aega nappis, siis jäi kaks varianti - kas loobuda eksamist ja minna uuele katsele paari nädala pärast või hoida eksamil kiirust "tunde järgi". Minu valik. Kuna käes oli juunikuu ideaalsete sõiduilmadega, mul oma ratas ja sõiduvarustus ammuilma ostetud, siis mingid kahe nädala variandid jäid kohe kõrvale. Tuleb minna ja hakkama saada. Kui raske see liiklusvoolus enam-vähem 50-ga sõitmine ikka olla saab. Hulleimaidki asju elus tehtud.

Jõudsime ARK-i juurde lootuses, et selleks päevaks on seiklused läbi ja edasine kulgeb plaanipäraselt. Tutvusime eksaminaatoriga, tutvustati platsi ning reegleid, korra või paar sai ka läbi sõita.

Kõik väga tore, alustame eksamiga. Slaalom jms esimesed harjutused edukalt tehtud, kui ühtäkki avastasin, et rattal puudub esipidur. Heebel vajus kolksti põhja ja ei mingid pidurdamist. Sõitsin platsi servas seisva sõiduõpetaja juurde ja teavitasin teda olukorrast, aga nagu ikka, kohapeal teha ei midagi. Väga kõvasti ei julgenud rääkida kah, sest jagasin kohe ära, et kui eksaminaator sellest kuuleb, siis katkestab eksami ja tuleb 2 nädalat uut eksamit oodata. Eksami katkestamine tehniliste probleemida tõttu oleks iga selgelt mõtlava inimese jaoks igati mõistlik tegevus olnud, aga see selleks. Kõik, kes on kuu aega garaažis seisvat ratast vahtinud ja pikisilmi lubade saamist oodanud, arvatvasti mõistavad mind.

Mingi järgnev harjutus oli veel aeglasel kiirusel ning selle ajal avastasin, et kui esipidurit umbes 3 korda pumbata, siis hakkab uuesti võtma korraks. See info osutus hädavajalikuks, sest järgmine oli pidurdusharjutus, mida ilma esipidurita on vist praktiliselt võimatu sooritada. Tartu ARKi niigi väikesel platsil tuli kuskilt lipumastide alt kõnniteelt hoovõtuga alustada, vähemalt 50-ni kiirendada ja siis ettenähtud vahemikus pidurdada.

Pidurdusharjutus mootorrattaga, millel ei tööta ei spidomeeter ega esipiduri. Kas saab veel paremaks minna? Aga no mis seal ikka, väga pikalt polnud aega mõelda, siinkohal tuli ilmselt vene tehnika sõidukogemus kasuks(seal ei töötanud kunagi miski). Kiirendasin samal ajal esipidurit paaniliselt pumbates. Eksaminaator jälgis toimuvat küljepealt, seega vilkuvat pidurituld ta ei näinud. Esipidur toimis ja sain imeläbi harjutuse tehtud.

Kohe pärast seda teadsin, et nüüd on eksam tehtud kah ja nii oligi. Edasi suundusime linna ja maanteele sõitma ja see oli luba lebo. Sõitsin väga ettevaatlikult, palju ettevaatlikumalt ku vene ratastega vanasti. Kiirust hindasin "silma järgi", hoidsin paraja varuga pikivahet ning pidurdasin käikude ja tagumise piduriga.

Eksam edukalt sooritatud ja load käes. Teistele ei soovita.

Korras rattaga on see eksam ikka nagu jalutuskäik pargis.