Rumalad küsimused 2

[bitter]

Paar täiendust pisiasjades

Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.

Ekspluatatsiooni antud majadel olid trepikodades piirded küll. Ehitustel mängimas käies neid muidugi polnud, hea kui üldse trepid olid.

Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai
kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.

See-eest oli telekal lapselukk peal. Vt allpool

Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal
püsida.

Isa viis mind lasteaeda meesteka pulgal. Diivanipadi pehmenduseks. Ju ta ei usaldanud mind omapead pakiraamile. Liiga lihtne varbad kodarasse pista.

Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid.

Suurus siiski erines, vähemalt kabinetisüsteemiga koolides, 70-te keskpaigas. Esimesed pingid olid väiksemad, taga järjest suuremad.

Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis
enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.

Kuidas sa helistadki kui paljudes peredes polnud telefoni. Või oli paralleeltelefon ja toru haarati hoopis naaberkorteris.

Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks.

Nii oli. Põhjus selles, et küpsistesse ei pandud nii hullu kogust suhkrut nagu nüüd. VÕI ei tee inimest paksuks, seda teeb palju suhkrut koos võiga. Roppmagusaid karastus- jooke ka polnud, glasuuritud sõõrikuid ei olnud...
Kahju, et ma seda või-asja varem ei teadnud, oleksin juba ammu pannud võid leivale korralikult, et hambad ei põruks

Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi
lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali
nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).

Multikaid oli üldse vähe aga see-eest valdavalt väga head. "Siil udus" ei olnud kõige lõbusam.
Enne nuppudega telekaid olid veel sellised, kus oli kanalite vahetamiseks üks jäik pöördnupp. Töötas pmst nagu lapselukk, lasteaialaps oli sellega hädas.

Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist
ei saanud midagi osta!

Koolilõuna siiski oli, kui sa just polnud otsustanud selle kuu söögirahaga midagi mõistlikumat ette võtta. Kui kõht konkreetselt tühi oli, maitsesid isegi neljapäevased kalakotletid ja piimasupid kiluvõileivaga väga hästi. Mõni pedagoog ei suutnud taluda kui toiduraha mitte tasunud laps sööklasse kõndis ja leivataldrikult mõne viilu tasku pani. Enamasti seda leiba mis sööjatest üle jäänud.

Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle
järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei
saanud end peita.

Sa võisid küll miilitsale öelda, et oled Siim Susi, Tamme tänav 10 korter 2 ... aga nad tõpranäod vaatasid oma perfokaartidega andmebaasist järele, et sellese korterisse pole ühtegi Susi sisse kirjutatud .