Hälvik-autojuhid

[Urmas79]

Ma nüüd ei teagi kas kirjutada siia teemasse või hälvik ratturite omasse, sest ise olen niikuinii paras hälvik ja egas see ei sega hälvik juhte vandumast
Emotsioonid siis ühest üsna vastuolulisest päevast ja marsruudiks Tallinn- Tartu
Algus kõik ilus kena, sadamast tuld ja Pirita tee suunas minema. Enne Russalkat foori alt esimesena minema, mingi 65-70 kellale ja oi kurja, pilk fikseeris põõsa varjus politseionud fööniga
Pidurdada polnud kah enam nagu mõtet. Tulemuseks oli see, et fööniga onu ei teinud minust väljagi ja tema paarimees tõstis hoopis pöidla püsti ja näitas, et kõik on ok No tegi kohe tuju paremaks.
Maanteesõit kulges sama igavalt nagu tavaliselt.
Peab ütlema, et iga korraga on järjest rohkem juhte, kes peeglist ratast nähes ennast paremasse teeserva tõmbavad ja möödumiseks turvalise ruumi tekitavad. Respect!
Siinkohal pean vabandama nende 8 sõiduki juhi ees, kellest ma paremalt poolt möödusin. Aga kuna kõik need autod tiksusid reas ühe "väga väleda" traktori taga ja vasakud rattad olid eranditult kõigil tee telgjoonel,siis tundus ohutum vaikselt teeservas traktorini trügida, kui nii pikka möödasõitu ette võtta.
Noh, sai see olukord ka mööda ja siis juba turvaliselt kodus
Mõni tund hiljem tekkis vajadus kesklinna kulgeda ja Võru tänavalt Riia risti jõudes lasin rahulikult foori all seisvate autode vahelt läbi. Ootan mina siis lubavat rohelist, kui kõrvalt autost keegi küsib, et "kuhu siis nii kiire on?"
Ma ei hammustanud korraga läbi, et mis mõttes kiire? Vaatan mina tüübile otsa ja ohhoo, mingi vuntsidega smurf, täies vormis ja puha. Kukkus siis õiendama, et nii pole ikka viisakas trügida ja kas nii ikka võib jne. Ma ei osanud kah muud kosta, kui et minu trügimise tulemusena saab tõenäoliselt 1 auto rohkem rohelise foori alt läbi sõita.
Tõenäoliselt oleks see diskussioon veel mõnda aega kestnud, aga roheline tuli ja lasin rahulikult minema. See sõõrikuõgija muidugi magas foori maha ja ma olin juba peaaegu poole mäe peal, kui nägin peeglist, et ta on kah lõpuks minema saanud
Nii, et kaks täiesti vastuolulist kohtumist meie mundrikandjatega