kahe rattaga druzba.

[Vint]

Oli minul ka kunagi selline elajas, algselt minimopi -ja hiljem Riga, ( krt teab mis number ) vist käskäikudega raamil.
Mäletan et tükkis raamile liiga tegema, sellet sai lõpuks reduktori kinnituskohta lisatud tõmmits, mille teine ots kinnitati raami.
Asetses see siis veoketi suhtes teiselpool.

Sõidu üle väga ei saanud kurta, kuigi kohaltvõt oli vaevaline, korvas sealt saadav kiirus selle gaasiga meelitamise.
Eelmainitud töömaht 110 kuupsenti, kuulus uralile, druzba oli 90.

Mis selle riistapuu puhul närvid krussi keeras - oli karpa. Nimelt oli see ilma mingi vahetükita otse silindrist tuleva toru nöolise jupi peale kinnitatud klambriga. Ehk siis metall, metalliga koos. Olgugi et sõiduga tuli lisa õhku, tükkis see niivõrd kuumaks minema, et hakkas keetma bena karpas.

Tulesid oli ka võimatu leiutada, toona veel polnud igasuguseid LED'e saadaval ja elektron süütest tulev pinge oli liiga nõrk.
Mõlemale poleks jätkunud. Lisa mähise tegemist piiras ka ruumipuudus.
Seega oleks tulnud uuesti kõik teha. ( Noorena polnud teadagi seda viitsimist, sõitmine oli tähtsam! )
Ja neetud süüde ise, sealt hiilgas läbi Vene aegne täpsus standart, mida võis ehtsaks loteriiks pidada.
Paljud on ilmselt seda isegi hoomanud, et mõni mootor või asi toimis lihtsalt teistes samalaadsetest natuke paremini ja oli natuke rohkem töökindel.

Oma praktika järgi lugesin õnnestunuks kaheteistkümmnest ühe mootori - just nii palju ma neid läbi ajasin, sest kolme kuu järel oli se täielikult kohviks sõidetud.
See üks kuldne näide oli ümber mähitud süütega ja lisaks Gas 53 süütepool. Ostes ütles omanik, et lõigatud oli vaid 10 rummi puid ja seejärel vedeles too asjandus paarteist aastat lakas, heinte vahel, enne minu kätte jõudmist.
Karpale oli lisaks tehtud mingi plastikust vahe- julla, eelmainitud probleemi lahendamiseks. Käivitumise poolest ei andund eelmistega võrreldagi, tõesti iga ilmaga, kolmanda tõmbega, sõltumatta aasta ajast.

Ilmselt oleks lisa paukku saanud ka summutit vahetades, algupärane oli enam - vähem otse läbi ja seda teadsid ka naabermaja elanikud väga hästi. Hiljem kusjuures mõned elumehed isegi tänasid selle eest, sest tööpaik oli meil sama ja sissemagamine täiesti välistatud, kui ma selle peletise käima tõmbasin.
Eks lõpuks tuli tahtmine ka midagi käredamat proovida ja sealt algas mul Jawade ajastu.
Druzba vedeles pikalt veel akna all, enne kui külapoisid selle ära ostsid. Üks sõitis ees minema ja teised kaks said 5km vedada aiakäru, millele oli kuhjatud igasuguseid juppe. Nende käes see riistapuu ka otsa leidis, keegi ei osanud arvata, et õli tuleb bensiinile lisada. Üllatuseks kuulsin hiljem et mootor ei olevat kinni kiilunud, vaid lihtsalt kohviks läinud, mõne tunnise sõiduga ja veidrat häält teinud. Prandajaid neist loomulikult polnud ja ilmselt müüdi kellegile kogu kupatus edasi, rohkem ma selle saatusest ei kuulnud.

Sellised mälestused siis...