Kõige mõtekam on sõita mingi vana ja väsinud tsikliga

[will111]

Aza, kes see müstiline teemaalgataja on, kelle postitust ma lugema pean? ma tean päris hästi, mida ma olen varem öelnud...

see, mida mina teemalgatajana algselt seal teises teemas kommenteerides tol hetkel mõtlesin oli, et mitte kõige viimasemat sõna omada ja sellega ringi sõita on keskmiselt võttes kõige mõistlikum tee, mida üks keskmine inimene valida saab. ja ma arvan, et suurem osa siinsetest lugejatest nign sõnavõtjatest läheb sinna keskmise inimese kategooria alla olenemata sellest, kelleks nad end ise peavad.

elektriratas on praktiline liikumisvahend kuna ta liigub väga odavalt (kulu on väiksem kui jala käies), ei ole kunagi ummikus, ei maksa eriti palju, ei vaja peaaegu mingisugust hooldust ja ei pea olema arvel ega kindlustatud. ka vargus pole suurim katastroof. oma võimekuselt suht sarnane asi rollerile seejuures, kui ikka korralik asi on...

mis puutub rahasummadesse ja nende kulutamisse siis see oleks ju isenesest tore kui tõesti ühe keskmise eestlase maailm oleks nii muinasjutuline, et lisaks sitaks ägedale uuele X5 maasturile võib ta samas minna ja osta omale oma ilgelt suure sissetuleku pealt veel ka sama raha eest edevuse pärast poest uue tsikli. mõned targemad ehk teavad, et see keskmise eestlase maailm tegelikult nii muinasjutuline ei ole.
üldiselt ma tean väga hästi, miks uusi asju soetatakse. olgu mootorratta või millegi muu kontekstis. tegelik küsimus on pigem selles, et mida ühe või teisel puhul selle uue asja soetamine tegelikult annab. kas ma saaksin suuremat naudingut sõitmisel kui ma oma 2004a soetamise asemel oleksin läinud salongi ja ostnud samasuguse tsikli uuena kuskil 4 korda kallimalt? vastus on jah, natuke kindlasti. palju olulisem küsimus on aga selles, et KUI PALJU see NATUKE suurem nauding minu jaoks väärt on, palju ma tahaksin selle "boonusnaudingu" eest maksta? vastus - umbes kümnendiku tegelikust hinnavahest.

Aza, sinu nö. arusaamast selle finantsmajandusele lähenemise osas võib näha üsna tüüpilist eestlase praktikat. pohhui kuidas saab, peaasi, et täna õhtul saab natuke pulli ja siis vaatab kuidas ja mis edasi. teada värk, et see asi võib minna nii ja naa. fakt on see, et paljud ongi siinmaal sõna otseses mõttes orjastatud eluks ajaks, kuid mitte iseendale, vaid tegelikult kellegile välismaalasele pappi kokku kühveldama...selle nimel, et siis olematut vaba aega kasutada oma edeva mänguasja korra publiku ette vedamiseks. muidugi eks seegi võib olla asi, mis näo naerule võtab ja motiveerib edasi kühveldama