StreetMoto orienteerumissari 2014

[StreetMoto]

Ilm oli tõesti ilus tellitud.

Arusaamatuks jääb aga asfalti klassi olemus ja sihtgrupp.
Sarja kirjelduses seisab:
asfalt – kontrollpunktid on paigutatud selliselt, et enamuses on võimalik neid leida, kasutades tolmuvaba kattega teid.
kruus – kontrollpunktid asetsevad enamuses kruusakattega teede läheduses (ei soovita bike-dele)

Tuhlirallli asfalti 40st punktist 12 olid asfalttee ääres, ülejäänud kruusa- või metsateedel.
Mõistan kui vaatamist väärt kohta pandud punktini tuleb jupike kruuusa läbida aga sõita kilomeetreid põldude vahel, et leida põõsast või kraavipervelt kontrollpunkt?
Ei ole nagu "mõnus motopäev" bike- või kroomimehele. Saares ju asfaltteid ja kauneid kohti nende ääres peaks ikka jätkuma.
Ju siis polnud saart tundvaid mehi kambas või jäid asfalti klassi punktid mis kruusaklassi ei mahtunud.

Jõudu tegijatele, sest orienteerumine on lahe aga paluks edaspidi selgemat kommunikatsiooni kellele on üritus mõeldud?

Tervitused korralduse poolelt. Kõigepealt suurimad tänud kõikidele, kes kohale tulid ja osalesid või aitasid toimetada. Kui minult küsitakse, kuidas üritus läks, siis õige vastus on: "väga hästi ja seetõttu natuke nigelalt". Väga hästi seetõttu, et kohal oli rekordarv osalejaid ja päeva lõpuks tuli asi suht kenasti välja. Nigela tunde põhjuseks on ootmatult suurest osalejatearvust tingitud asjaolud, kus otsa lõppesid ühe klassi kaardid olenemata sellest, et neid oli trükitud peaaegu 2x rohkem võrreldes eelreganute arvuga. Lisaks sai finisikohas otsa mingil hetkel toit ja ka õlu. Lõpuks said ka need teemad lahenduse ja kõik siiski mingitlaadi toidu said. Vabandused nende ees, kes pidid ootama või leppima alternatiividega. Lõppkokkuvõttes on palju kogemusest õppida ja teha natuke ka muudatusi süsteemis.

Nüüd kommetaariks küsimusele asfaldiklassi ja suunitluse kohta. Asfaldiklass oli tõepoolest Saaremaa etapil natuke raskem kui teistel etappidel. Esimene ja kõige olulisem põhjus on väga lihtne ja selge. Kui vaadata Saaremaa kaarti, siis asfaltteed ühendavad saarel vaid peamisi suuremaid linnu ja asulaid. Olin ka eelmisel aastal sama dilemma ees ja otsustasin sel aastal teha natuke keerulisema aga selle eest huvitavama ja rohkete ilusate mereäärsete punktidega raja. Kui me piirduks asfaldiklassis vaid asfaltteedega, siis oleks Saaremaa eripära arvestades tulemuseks punktist A punkti B sirgjooneline kihutamine suuremate asulate vahel. Vabandan selles osas, et oleksin pidanud ilmselt juhendis teede klassifikatsiooni protsendisuhet muutma. Samas, eile punkte ära korjates pean tõdema, et asfaldiklassi punkte korjates oli ikkagi läbitud kilometraaz u 70% ulatuses asfaldil ja u 30% sai sõita kruusa. Kui asfaldilt tuleb maha keerata ja punktini sõita kilomeeter või paar kõvat korralikku kruusa, siis loen selle küll bikele ja kroomile sobivaks. Seetõttu ma ei saaks öelda, et väga palju puusse panin. Mis puutub bike- või kroomiga Saaremaa etapil sõitmisse, siis ainus punkt, millele ligipääs sellise aparaadiga tõeliselt raskendatud oli KP nr 51, mis oli asfaldiklassi jaoks Boonuspunkt ja andis 30 punkti. Ma arvan, et selle korjamiseks oli ka pingutus põhjendatud. Teine raskema ligipääsuga oli KP57, mis oli taas 30 punkti boonus ja millele ühelt poolt tulles pääses ligi väga kenasti tugevat kruusa pidi, teiselt poolt aga auklikku metsateed pidi. Puhas loto...

Ja kui nüüd vaadata natuke ühekülgse mätta ehk korraldaja positsioonilt, siis olukorras, kus osalejate arv on kasvanud meie poolt paika pandud piirini ehk 100 osalejani, siis hakkab juba üht-teist juhtuma ja täitsa ausalt öeldes ütlen, et teatud põhjustel mina isiklikult kardan kui üritusele hakkab saabuma hulgaliselt bike tüüpi tsikleid. Põhjus on lihtne - maanteekiirus ja sellest mitte kinnipidamine! Piisab ühest korralikust laksust ja üritusel või kogu sarjal on sisuliselt kriips peal. Kroomide vastu ei ole mul absoluutselt midagi ja võiks vabalt teha lihtsama raja, et pakkuda neile rohkemat. Kui mõnele pragusele tänavaendukale asi igavaks läheb võib ju kruusaklassi kolida... Lõppkokkuvõttes ongi sarjas nii, et mõni etapp on lihtsam, mõni raskem. Sama on kontrollpunktidega - kui tunned, et rasket kontrollpunkti on raske võtta, siis tulebki piirduda lihtsate punktidega. Tihti on oma osa ka õnnel, sest mitmed punktid olid sellised, kust ühtpidi tuli punkti tugev ja korralik tee aga teistpidi lähenedes oluliselt kehvem tee.

Loodan, et osalejad, kellele antud rada siiski raskeks osutus, pikka viha ei pea ja ehk on Lõuna-Eesti käänulised aga parema pinnakattega teed juba sobilikumad. Kohtume juulis lõunaosariikides...