Õnnetused mootorratastega

[tali]

Koolitusel ei ole käinud (olen sellest palju head kuulnud), aga arvan ennast sellegipoolest kuuluvat sellesse gruppi, kes endale väga selgelt teadvustab, et ma ei ole nähtav. Sõidan liikluses rahulikult, vaatan mitu sammu eeespool toimuvat ja olen üllatusteks valmis. Ehk seetõttu ongi kondid siiani terved. Ma ei harrasta madalalt lendamist, et siis saaks pärast kaagutada, et mind ei nähtud ja keerati ette. Tahan tervelt koju jõuda ja seetõttu jõuan pigem pisut hiljem. Viimased kaks ettekeeramise juhtu olid Pärnus Rääma tänava lõpus (seal, kust vasakule saab uuele sillale ja paremale Tammistesse. Mina tulin Ehitajate tee poolt suunaga uue silla alla (Tammiste poole) ja need autod tulid Rääma tänavat mööda kesklinna poolt. Selge ilm, hea nähtavus, liiklus hõre. Minu ees ei sõitnud ühtegi sõidukit, taga samuti mitte. Minu kiirus võis olla 40---50 vahel. Nähes autot ristmikule lähenemas olin valmis selleks, et keerab peateele ette. Ja keeraski. Mõlemal juhul. Midagi ei juhtunud, jõudsin rahulikult pidurdada. Teise auto juht vaatas mulle otsa ja vangutas pead. Justkui aru saades, et tegi valesti. Esimesel juhul aga pööras pea ära ega tahtnud mulle üldse otsa vaadata. Sõidan ise iga päev autoga ja pean kõike märkama. Ja arvan, et oma töö iseloomu tõttu (olen vahel sunnitud väga kiiresti sõitma) pean olema erakordselt tähelepanelik. Tean suurepäraselt, et teinekord jäävad väikesed sõidukid väga lihtsalt "pimedasse nurka". Mul jäi ükskord Superbi A-piilari taha terve rekka . Ja ikkagi. Arvan, et asi on hoolimises/mittehoolimises.