Õnnetused mootorratastega

[manager2]

Olen seda teemaarendust jälginud viimased päevad ning soovin ka mõne sõna öelda.
Kõigepealt minu kaastunne hukkunute omastele. Helenit ei õnnestunud mul tunda, Toomasega oleme ühise laua taga istunud mitmeid kordi, oli ta ju ringrajakomisjoni liige ning mul on temast tõepoolest vaid väga positiivsed mälestused. Arukas, meeldiv ja tasakaalukas inimene. Kahju, tõesti kahju.

Ma soovin tegelikult selle kirja adresseerida Toomase ja Heleniga koos sõitnud kahele inimesele. Esimene šokk on täna möödas. Aeg on hirm ja ahastus maha raputada ning minna politseisse ütlusi andma (kui te seda juba teinud ei ole). See on täna võidusõitjate ringkonnas avalik saladus, kes Toomasega koos sõitsid. … Eesti on nii väike.

Teile endale , hukkunute lähedastele ja ka kõikidele kes teiega sellest ringkonnast suhtlevad on kindlasti õigem ja parem, kui te lähete ja südamelt ära räägite mis tegelikult juhtus. Mis on teie arvamus. Mida te nägite…
Me oleme täiskasvanud inimesed, nii ka lahkunud Toomas, kes teadis väga hästi millega ta riskib, kui ta selle teekonna ja selle kiiruse valis. Teie ei ole selle õnnetuse põhjustajad. Te olete selle kurva sündmuse osalised ja kannatate kindlasti selle tagajärgede tõttu veel kaua.

Ma tean, mis tunne sind valdab, kui sulle jõuab kohale sedalaadi õnnetuse reaalsus. Ma tean kuidas maailm su ümber kokku vajub. Üks teist kahest toetas mind kaks aastat tagasi hea sõnaga, kui ma seda kõige vähem ootasin. Ma tean, et ma siis ei vastanud sulle. Siis ma lihtsalt ei suutnud. Tagantjärele minu tänud ja lugupidamine.

Helen ja Toomas olid enne saatuslikku sõitu õnnelikud mitmetel ringraja ääres tehtud piltidel, millest ma võtan julguse ühe siia üles riputada. Ma usun, et nad olid sama õnnelikud ka hetk enne lõppu…