... sõidukaaslast Tallinnas 2013

[Maruliis]

... seega tahaks lihtsalt üks-kaks kaaslast juhuks kui surnuks sõidan, siis keegi laibaauto kutsuks...

Kas on mõtet selle alaga tegeleda, kui selliste mõtetega kodust välja lähed? Mina isiklikult lähen sõitma selle mõttega, et äkki saab ülehomme jälle sõita
Kui sõiduhirm nii suur aga mingi asi sees sunnib sadulass ("no teised ju sõidavad, ega ma kehvem pole"), siis tasub ikka väga rahulikult võtta ja sellisel juhul on faataalse lõpuga õnnetused ikka väga harvad. Kui üldse midagi karta, siis laksu vastu ego ja rahakotti kui mõnes kruusases kurvis külg vastu maad peaks käima.
PS! Ma sõidan kah muidugi nagu algaja naisterahvas

Hei, kus sa loed välja, et mul on "sõiduhirm", absoluutselt puudub see, pigem olen realistlik ja saan aru, et kuna mul see puudub ja ka teadmised napid, siis olen päris eluohtlik endale... seega ei taha üksi väga vurada... pigem unustan aina enam ära, et päriselt see fun võib ohtlik olla...

Sõita tuleks vast ikka, siis kui see tekitab sinus hunniku õnnehormoone ja sa pärast sõitu tunned palju paremini kui enne, seega ratta selga saamine on nagu teraapia kui ikka ilma naeratuseta maha tuled, polnud sõit õige (tegemist endise ratsutajaga ja see tõttu vast selline sõidufilosoofia)

Aga see selleks