Sinu halvimad ideed tsikliga

[martis]

1) Kevadel üks esimesi sõite. Olin ostnud uue tagarehvi ja käinud autoga (velg pagasis) ning lasknud selle alla monteerida.Ilus läikiv rehv oli, otse tehase kilepakist võetud.
Kodu parklast välja keerates lasin veel enda ees üle tee ühe lapsevankriga jalutava kena noore emme ja no nagu alateadlikult keeras käsi natuke rohkem gaasi hoovist välja keerates. Edasine toimus imeruttu, esimene käik + uus õline rehv = elegantne "highside" ehk lendasin uhke kaarega üle tsikli murule ja ratas mulle järgi. Õnneks ei saanud mina pihta ja õnneks ei maandus tsikkel nii pehmelt kevadisse mutta, et kuskile ei tulnud kriimugi. Küll aga sain kasutada oma eelmisel suvel Moto Survivalil omandatud teadmisi, kuidas üksi olles 200+ kilost tsiklit püsti upitada. Jääb vaid lisada et keset mururiba oli jäme terastorust laternapost, millest mina maandusin umbes paari meetri ja tsikkel paarikümne sentimeetri kaugusele.

==============

2) Sama rattaga (100% tänavaratas, sile rehv, 230kg) üritasin kuskil Paldiski vanades kindlusevaremetes mööda mullavalle üles-alla sõita. Juhtus see, mis juhtuma pidi, ühel hetkel kaevas tagaratas ennast sisse. Tirisin, tõmbasin, ähkisin ja puhkisin oma veerand tundi. Palav ilm ja täisvarustus.

==============

3) Krossipisik on mind vallanud juba varasest lapsepõlvest saadik. Umbes 13-aastasena üritasin oma Riga mopeediga läbi sõita umbes 3 meetrit sügavast ja peaaegu täisnurkse põhjaga magistraalkraavist. Nõlvast alla sai ilusti. All lendasin üle lenksude, ratas külili ja riided puruks.

==============

4) Olin umbes 15-aastane, kui isa usaldas mulle oma 200cm3 Zündapp motorolleri. See aus sõiduriist on minuga kukkunud vast korda 5...6, pääsenud napilt vastu betoonseina sõidust (enne kurvi tuli meelde, et pidurid on ju remondis) jne.

Üks juhus oli selline - olin just tööle saanud esipiduri, mille tross oli üle 20 aasta kinni olnud. Läksin metsavahelisele kruusateele proovima. Nii kui esimest korda pidurdasin, oli esiratas loha (esiratta trummel oli roostes ja pidur "ülitõhus") ja mina külili maas. Mäletan, et enne kui seljast lendasin fikseeris silm kiiruse, mis oli umbes 80. Lohisesin meetrit paarkümmend - luumurde küll ei saanud aga tuttuus Marati puuvillane dress oli ribadeks ja käed-jalad korralikult lõhki. Kiivrit mul ei olnud, õnneks ei löönud pead kuhugi vastu ära, oleks võinud ka väga kurvalt lõppeda... Koju ei julgenud tükk aega minna... Mõelda vaid, roller kriime täis ja uus dress ribadeks...

==============

5) Olin Saksamaalt kasutatud tsikli tellinud (R1100S, vt. p1 ja 2). Sain ta transpordifirma laost kätte, oli ilusti rihmadega tehase puitraami peale pakitud ja kahveltõstukiga pandi mulle järelkäru peale. Aga kodus maha mõtlesin veeretada üksinda, palusin isegi tõstukimehel spetsiaalselt ta nii kärusse panna et esiots oleks käru tagaluugi poole. Ostsin ekstra ehituspoest liimpuidust tahvli, mille siis ühte serva pidi maha ja teisega järelhaagise tagaotsale toetasin - no nagu rambi moodi asi.

Hakkan 230-kilost tsiklit maha veeretama, ise kaksiratsi peal ja esipiduriga pidurdan... Tunnen, et ramp vajub (libiseb käru otsa pealt ära). Tagasi tõmmata rsk ei jaksa. Mootor küll käib aga tagurpidikäiku rattal pole. Paari meeleheitliku sekundi pärast vajuski mu isetehtud trampliin plätaki asfaldi peale ja tsikkel maandus kõhuli käru servale. Õnneks oli tegu poolgondlis rattaga ja mootori all plastikut ei olnud, pealegi boksermootoriga mille leegitorude peale ta siis kindlalt seisma jäigi. Sain naabreid appi kutsuda ja kõvasti seletada. Aga BMW leegitorud osutusid korralikeks tugevateks, mõlkigi ei tulnud sisse.