"Alasti" sõitmine

[Tsikkelröövel]

Kuidas kellelgi. Rattarallil mõned aastad tagasi enne Otepääd, mäest alla sõit tihedas grupis. Kiirus ca 50 km/h. Mingi jorss kukkus grupis trügima, puudutas kellegi ratast ja hakkas vibelema. Mul oli õnnetus tema taga olla. Leistang käis üle otsa maha hetkega, ei saanudki aru, mis juhtus. Veeresin üle vasaku käe ja parema õla. Peaga lõin ka küljetsi vastu maad. Seljas oli rattasärk ja rattapüksid, kõik lühikesed. Tulemuseks oli aga see, et kiiver oli puruks ja veidi veristas kiivri rihmaga kõrva. Õla pealt oli nahk maha kõrvetatud. Aga rohkem ei olnud mitte ühtegi marrastust, ei põlvedel ega kätel. Banaanidest seljataskus oli moos saanud. Õla ja käe põrutus oli muidugi tugev, nüüd 8 aastat möödas, aga mingid närvid said pihta ja ikka krambitab aegajalt. Aga ratas jäi ka terveks, sõita oli üle 100 kilomeetri ja kuigi grupp oli läinud, väntasin selle üksinda lõpuni kah.
Peamine tulem oli aga see, et hasart läks üle. Sügisesed võidusõidud tegin ikka kaasa, aga järgmisest aastast enam ei läinud. Ei karda, aga kuidagi... ei ole enam meheks olemise mõõduks see, et teeleminevas ratturite rongis osaline olla.
Kõik see ei õigusta muidugi paljalt sõitmist. Minu kogemus nt on see, et marrastused on küll valusad ja õõvastavad vaadata, aga paranevad ja armid kaunistavat meest. Tõsised vigastused, mis su elu muuta võivad, silmaga sageli ei paistagi. Ja seal aitab vaid kaitseriietus.