Sinu halvimad ideed tsikliga

[StreetMoto]

Mul on neid kunagisi halvimaid ideid nii palju, et ei mahu tegelikult ära. Kes teeb, see jõuab Õnneks jäävad lollimad u 20-25 aasta taha. Mõned:

1. 1991 aasta - mul oli Delta, endal vanust 14 ja varasem kokkupuude sisepõlemismootoriga null. Veneaegse tehasepraagi näol oli sattunud silindripea vasktihend vildakalt peale ja põlemiskambrist surtsus täiega läbi. No kui kuumaks seal ikka saab minna mõtlesin ja asendasin suure metalltihendi jalgratta sisekummmist lõigatud tihendiga. Sõitis selline lahendus Tallinna kesklinnast viadukti juurest kuni Pirita ringraja keskpaika ehk u 15 km. Sealt edasi sain suvilasse Muugale käekõrval lükata. Väsitav oli...

2. Sama Delta ja käisime Muugalt ringraja ääres tollal läbi Pärnamäe surnuaia. Mul oli sõber saba peal ja sõitsin tuttavat teed, mille sisse kuulus üks järsk S kurv kahe haua vahelt. Sõber otsustas õigel hetkel vastu kallutada ja maandusime kiire S-i läbimise asemel keset hauda ning mopo esihark jäi kahe puu vahele kinni. Aga imekombel olid tollased esihargid üsna alluvad Kuvaldale ning sai suht kenasti sirgeks.

3. Jälle sama Delta ja sügisene linna tagasisõit aastal 1992. Jõudsin lausvihmas oma tollase elukohani Tehnika tänaval aga kiirus oli suur ja majahoov tuli hirmus ootamatult. Mõtlesin veel hetkeks, et kas pidurdada või sõita mööda ja tagasi pöörata... Taaskord vale otsus - jõuline pidurdus esipiduriga niitis mind hetkega külili ja hööveldas nii küünarnukilt kui jalalt ohtralt seda katvat nahka, sest turvavarustust tollal veel ei olnud - kiivrita, lühkaritega ja T-särk (ise vihmast läbi külmunud). Oli ka esimene kord kui sellise koguse vere nägemisel iseenda seest vooolamas pilt taskusse tahtis kukkuda.

4. Üks esimesi Kõrtsitee orienteerumisüritusi u 2006-2007 paiku. Otsustasin MZ supermotoga sisse pöörata kontrollpunkti juurde pika külg-ees lohaga kruusateel. Juba enne külg-ees asendi võtmist mõtlesin, et krt - ei lõpe vist hästi aga võistlustel asfaldil slaidimise tunne tahtis ikka kruusal järgiproovimist ja nii ma külg ees libisesin juba oma kümmekond meetrit kuni tagaratas tabas suuremat kruusateest väljaturritavat kivi. Lendasin nagu pudrukuul ise üle tsikli veel kümmekond meetrit kaugemale ja sain tsikliga pihta ka veel takkajärgi.

Kokkuvõttes olen hakanud usaldama aasta-aastalt rohkem oma kõhutunnet ja seda mõtet, mis esmasena peast läbi käib. Ja harjumuse reegleid ei tohi rikkuda - see maksab kätte! Näiteks nagu tsikli lükkamine endast vasakul - no raudselt läheb ta teisele poole ümber ja küljejalga sel hetkel enam all ei ole...