algaja krossiharrastaja küsiks nõu?

[isakene]

Tervist olen siin uus ja tahaks küsida vanadelt tegijatelt pisut nõu krossi osas.
Ehk kas 34 aastaselt on mõtet üldse alustada motokrossi harrastamist või on lootusetult hilja juba?
Mootorratas pole võõras ja ka krossi olen noorena proovinud 125 Minskiga mida paar treenerit andsid proovida uudishimulikule raja ääres ja ei tulnud ka kõige halvemini välja.
Tsikkel on ka olemas aga kui pole mõtet enam ei hakkaks varustust soetamagi või kuidas on kogemused näidanud?

Neli aastat tagasi läksin muuhulgas Lääne-Saksa tööstuspiirkonda ühe (mälu järgi) Honda CR250 järele. Müüjaks oli sitke päevitunud vanataat, kes minu saabudes kurva näoga oma hästi hoitud krossari garaazist välja sikutas ja proovimiseks käima pani. Taat nägi välja nagu 60, tegelikult oli natuke peale 70. Krossiga oli ta tegelema hakanud viiekümneselt, lapsed suured, niisama teid mööda põristamine ei paku pinget ja sporti peab ometi tegema. Miks siis mitte krossi...

Ja tsiklit müüs ta sellepärast, et piirkonna ainuke krossirada olla roheliste ja muidu rahuarmastavate kodanike survel suletud. Lähim rada nüüd 80 kilomeetri kaugusel ja sinna ei olevat enam mõistlik sõita ja üle rahvastatud ka. Nii tuligi vintskel vanataadil oma lemmikharrastusest loobuda.
Taat aitas oma kallikese koormasse, võttis minult traditsioonilise eesti õlle vastu ja lubas õhtul klaasi ääres oma sõiduriista hea sõnaga meenutada. Sinna ta minust viibates maha jäi, nägu kurb ja pisar silmanurgast paistmas.

Aga meenub ta siiani, kui mõni mees stampjutuga tuleb, "ei tea, ma pole enam kaua sõitnud, ei mäleta, vist ei oska enam"... või oma oma tsiklit müüb - "pole aega, laste kõrvalt ei saa, naine ei luba, ma olen juba liig vana" jms... Igaüks on parajasti nii vana kui ta ennast tunneb ja gaasirutskat teab igaüks ise, palju keerata. Pealekolmekümnesest harrastajast enam Evertsi ega Leokit ei saa, kellelegi peale iseenda midagi tõestama ei pea ja sõita saab puhtalt lõbu pärast. Täpselt nii kiiresti kui parajasti tahad ja oskused lubavad.