Hälvik-autojuhid

[kalleu]

Venemaal oli dessantnikute päev, Tartus oli hälvikute päev. Kõigepealt sõitis Aovere tanklas ratast tankides üks kaubik peegliga selga, oli vaja minu ja hoone vahelt läbi pressida ja parkima minna. Teisel pool hoonet on samasugune parkla. Koputasin lahkelt vastu ja selle peale tuldi hüppama, et peaks mu alla ajama. Kilomeeter hiljem sõitis punane sedaan tuimalt peateele ette, et siis 200m edasi teelt ära keerata. Polnud põigata ka kuskile, tuigerdas ühest servast teise. Annelinnas surus jällegi punane (mitte sama) vanem opel foori taga ennast minu ja äärekivi vahele nii, et veljed kolisesid. Kui viisakalt pärisin, et kuhu nii kiire, siis kohmati vastuseks "a mis sa siis jätad niipalju ruumi siia". Kiirendasin rohelisega eest ära, selle peale tõmbas opel järgmises ristmikus parempöörde reast otse edasi. Paremalt tulnud auto, kes arvas endal vaba rida olevat sai pidureid katsetada.
Vahepeal panin ise natuke hälvikut. Anne ringil (see kõigi õppesõitjate õudusunenägu) vaatasin päikesesse ja pimestusega ei näinud äärmisest reast tulnud halli autot. Abikaasa pärast kommenteeris, et tagant vaadates olevat olnud nagu anekdoodis - mootorrattur mõtles "lipsan läbi", autojuht mõtles " ei lipsa sa raisk midagi" ja andis gaasi.
Kõige lõpuks otsustas Tähe-Riia ristis Tähe foori taga seistes üks autojuht, et rohelist tuld ootavad 2 tsiklit on mingi anomaalia ja üritas vastassuuna kaudu meie ette ronida ning taltus alles oma naise hüsteerilise röökimise peale

Edit: Tänan südamest Karujänest ja Ennu (Poola), tänu kellele põige ja pidurdamine on jätkuvalt iganädalased kohustuslikud platsiharjutused