Honda VFR 750 F 1988 kiirendusel "lõtk" tagajooksus

[DaddyV]

Ära põe! See täiesti loomulik selle aastakäigu isendi puhul. Põhimõtteliselt kostub see sellise tugeva raksuna,mina nimetaks asja nii. Tunda oli seda eriti siis, kui esimese kohapeal sisse panin ja käikar ennast ilusti taha haakis, siis käiski selline tuntav nõks läbi. Ja muidugi kui kõrgematelt käikudelt madalamatele vahetada, eriti valedel pööretel. Ma neid käigu suhteid enam ei mäleta, kuna on mõni aasta viimasest põristamisest möödas. Aga see ka, et käikude alla vahetamisel oli vahepeal tuntav tagaratta blokeeriumine, seda eriti killul ja märjal asfaltil. See blokeerumine on ka tingitud V mootorist, uuematel ratastel on selle vastu miski "siduri" laadne süsteem(las targemad mehed seletavad), mis ei lase rattal blokeeruda. Muidu lased näiteks tonnisel V2-l saba alt kui käed on pehmed, sest vända vääne on vägev. Omasin ise ka RC24 mudelit, kuid minu jõud käis temast üle ja mootorist sain jagu. Soe soovitus, ära burnouti tee ja kui teed, siis ära üle pinguta. Juttude järgi pommikindel mootor, hammasratas ülekanne sees, ei mingeid kette ja huinjääsid. Minu omal oli äkki mingi teine või kolmas ring juba kellal, kuid näha oli, et ka mootorit oli lahti võetud. Pmst oleks pill veel kestnud, aga ull pea võitis tookord. Ja vanal VFR-l on selline jõupuudus/uimane oleks pöörete vahemikus-4-6 pööret, vähemalt minu omal oli. Vedas erksalt madalatel ja kõrgetel...üle 9 tuhande läks juba lennukiks kätte.
Sõita oli muidu hea- istumis asend norm. Tagarehvina kasutasin koguaeg mitase enduro oma(täpset marku enam ei mäleta), seega püsis ka kruusal nobedasti, isegi 180km/h. See lausa sobis sinna alla. Päris kiviklibul oli nina hoidmisega raskusi aga muidu müke pro.

Sohh,selline ülevaade kohe.Tänud