Rakke enduro 2011 11-12 juuni

[piloot]

Kokkuvõttes tore oli. Ma ei teagi kustkohalt ma nii palju jõudu ja entusiasmi võtsin, et üldse lõpuni sõita. Kõige rohkem tundsin selle palavusega puudust sellest nupust, lenksu peal, mis minu eest vänta peaks taguma. Kuna sai sumpat db-le vastavaks tuunitud siis peale külili käimist ja kui vastu tahtmist välja suri oli kohe täis ja sellest vända tagumisest sai sõidu suurimaid katsumusi, ise seisma jätsid siis läks esimesest matsust. Müüriku oligi ainus katse, kus kordagi ei pidanud väntama. Mitmed väljasuretamised tulid ka sellest, et oma asendit vabalt valivat siduriheeblit, igakord, kui vaja oli, esimese korraga üles ei leidnud.

Kui ma esimest korda selle Kamariku raja läbi jalutasin siis oli küll selline tunne, et minu suure kolakaga seal polegi võimalik sõita, krt, sellised pae kaldad, millest peab üles-alla saama, et anna olla. Täiesti uus kogemus. Esimesel läbimisel, kui kõik karmimad kohad ja kaks käimapeksmist, mis tulid lihtsalt välja suremisest, olid selja taga olin nii otsas, et finišile eelnevat suht süütut tõusu läksin teise käiguga kangutama, millest muidugi miskit head ei tulnud - muidugi kummuli ja terve igavik jälle vända tagumist ja kontrollpunkti 7 min hiljaks. Hea, et kaks sõpra olid lähedal, tõstsid ratta püsti, ise poleks enam suutnud.

Uniküla viimasel läbimisel hakkasin kummide peal parema palgi peale saamiseks kurssi muutma, tulemuseks tagaratas rehvide vahele ja kett maha, ketiluku stopper ka pooleks, mõtlesin, et selleks korraks siis sõit läbi aga sain kuidagi keti esihammaka ümbert lahti ja finišini, kus üks hea inimene, oma bussis asuva ratta pealt, mulle luku stopperi andis
Mülkaid suutsin esimesel teisel ja neljandal ringil mõistusega sõita, mõistus käis ära aga kolmandal ringil...
Seal hüppasin sõna otseses mõttes mülkasse, oma arust mõtlesin, et olen kaval, tõmban nina kergeks ja hooga läbi, tulemus oli selline, et oligi nina peaaegu maapeal ja ratas poolest mootorist saadik maa sees, kangutasin seal ilmatu aja aga esimesel päeval aitasin üht qadiga lätlast ja tema seekord õnneks mind. Kui välja sain olin jälle nii läbi, et jäta või pooleli aga siis logistasin paar kilti kossa-kossa ja kogusin jõudu, sarved kasvasid uuesti pähe ja siis keerasin niipalju kui vähegi kannatas. Omalegi suureks üllatuseks jäin lõpuks ainult minuti hiljaks. Muidugi, peale lätlase abistamist, esimesel päeval, mälusin pea 5km tema tolmu enne kui mööda sain, kogenenumad vennad pärast ütlesid naljaga pooleks, et sellist olukorda vältida, oleks pidanud peale seda, kui lätlase välja aitasin tema kiivri kaugele metsa viskama siis saab eest minema... Krt, seekord hea, et ei visanud...
Kui katsete aegu vaatasin siis oma tempo ja sõiduoskusega arvestades, et olin kõige suurema kolakaga rajal ja käima väntamisi siis paremaid aegu oleks patt tahta aga arenemisruumi oleks veel küllaga...
Nüüd tuli küll suht pikk mula.
Kogu seltskond oli muidugi super ja kogemusi tuli kamaluga... Targemate soovitus naiste sidemeid kasutada, tekitas kodus nende küsimisel küll kahtlustavaid pilke ja hämmingut aga teisel päeval oli kuivem tunne küll...