rattaga juhtunud huumor:)

[Marxy]

Aastaid tagasi suve lõpul oli oli juhus, kus peale vihmast ilma läksin sõitma. Kuna vihma oli päris palju tulnud, siis maal elades oskasin end ette valmistada ja tõmbasin jalga kilepüksid, kummikud ja jope. Noh, niikuinii saab pasaseks. Igatahes läksin välja.
Porilombid pakkusid millegipärast tol päeval päris suurt huvi ja tiksusin nendest mõõduka hooga läbi-ise jalgu üleval hoides. Vett lendas kahte lehte, oi, kui äge oli. Saades julgust iga korraga juurde hakkasin ma järjest kiiremini sõitma.
Paar lompi hiljem märkasin ma veel ühte jube suurt lompi kitsa põlluvahetee servas. Läksin sealt vaikselt läbi ja hindasin, et kaldad on sujuvad, kuigi sügavust on ca 20 cm. Läksin kaugemale, võtsin hoogu ja saavutasin umbes kiiruse 65km/h
Lähenesin lombile päris suure kiirusega, endal jalad üles tõstetud, et vesi kummikust sisse ei lendaks. Umbes 5-10 meetrit enne porilompi oli otsustav hetk, kus ma märkasin kivinuppu veest välja ulatumas ca 2-3 cm. Meenutagem nüüd lombi enda sügavust ka. Ja mainiks ka selle ära, et esiamortides oli enam-vähem õige kogus õli, kuid tagaamordid olid absoluutselt vedrud. Seda kivi ma ei suutnud vältida. Järgnes õhulend, mille jooksul ma muutsin oma asendid vähemalt 3 korda. Kui ratas maandus olin mina sel hetkel kõhuli, rind lenksul-aga no kuulge, kõhuli ratta otsas peale õhulendu mis on sooritatud päris healt kiiruselt ei ole just kõige lihtsam püsti jääda. Ma ei jäänudki. Lõplik maandumine oli lombist kuskil 20m eemal.
Minul läks õnneks, kuna kandsin kiivrit. Kiivri klaas läks küll täpselt keskelt pooleks ja muda ja heinatutte oli ka "salongi" tulnud, kuid ise olin kõndimisvõimeline ja polnud väga lõhki ka muidu. Rattal aga suutsin ma kuhugi selle sügava lombi põhja ära kaotada tagatule korpuse ja ühe suunatuleklaasi. Ülejäänud tükid vedelesid kuskil maandumisraja naabruses. Esihark oli kõver, tagaratta piduritrummel oli kildudeks, lenks oli kõver ja spidomeeter hakkas ulmelisi numbreid näitama.
Kokkuvõttes on huumor see, kui ma seda hetkel meenutan. Võtab ikka muige näole küll, kui mul on see pilt ees, kus ratas on maast lennus ja minul jalad taevapoole. Kusjuures kui ma peale maandumist külili ratta otsa istusin, hinge tõmbasin ja kahjusid hindasin nii endal kui rattal, siis ühel hetkel ma hakkasin lihtsalt laginal naerma. Alguses oli veidi valus, aga naljakas oli siiski.
Ilmselt on mul lihtsalt natuke imelik mõttemaailm ja veel imelikum huumorisoon.
Deem, see oli lahe