28.-29.08.2010 Motorbike Race 2010 Kacergines!

[Psaiko]

Paar päeva on möödas ja olen jupi kaupa kirja pannud enda elamused ja emotsioonid!
Üllatuslikult saime reedel paganama kiiresti kõik asjad bussi ja täitsa normaalsel ajal olime sõitmas! Poolel teel hakkas vihma kallama ja tuju polnud just parim . Ööbimisega vedas meil s....kanti (sai mingi tanklateenindaja juhendamise järgi mindud, enne seda ikka seiklesime kah veidikene ja tingimused olid ikka parimad- suur vagunelamu) seda 136 LIT-i eest. Laupäeva hommik oli küll sombune kuid ei sadanud. Peale pisikest seiklust metsa sees:D jõudsime rajale lähemale ja nooo kurrrrrat kui sissesõiduteele lähenedes seda tõusu nägin siis oli esimene reaktsioon "mina siin rajal sõita ei taha!" ,mida sai ka kõva häälega välja öeldud.
Jõudsime kohale Mantas isiklikult näitas meile kuhu me võime ennast parkida enne uurides kui palju meid kohale tuleb.
Telgid püsti, väike regamine, masina ülevaatus, kontreerimised jne. ja siis rehvid soojenema ning mõne aja pärast saigi rajaga tutvust tegema mindud. Esimesed ringid olid ikka küll "no kurat kuidas siin sõidetakse?! esimesed ringid olid ikka midagi 1:40 kanti. Kella 15:00-ni sai siis vabatreenigut teha ning siis läks edasi klasside kaupa teening. Enne seda pidi tehniline tehtud olema. Sellega läks tsipa kiireks aga korraldusele ei heida küll midagi ette, ise sai asju valesti planeeritud ning esimene sessioon läks asjaajamise nahka! Transponder oli muidugi kohutav , mis paigaldati kenasti McGyveri teibiga sabale
Sai veel mõned ringid tehtud enesetunne läks järjest paremaks ning siis sai kotile puhkame ning telgile katted ette. Tänud Martenile, kes jäi telki ööbima, kuna meie pidime minema ööbimiskohta tagasi sest mina jätsin vagunelamu võtme enda taskusse .
Öösel saabusid Sepp kes rsk norskab nagu vana peer ja Raido Bikerniekilt. Hommikul juba kõvasti enne 7 röökis Sepa telefon 3 korda äratust mille peale ma ta üles peksin. Ilm oli küll sombune, kuid ei sadanud ning me olime optimistlikud. Sepp, Raido ja Raul kiirustasid kärmelt rajale, sest Sepa ratas oli vaja ümber lapata. Raja poole sõites vaatasime Tomiga suure rõõmuga, et need polegi pilved vaid see on udu mis vaikselt hajus.
Rajale jõudes käis seal vilgas elu ja Sepa ratas oli kah juba vaikselt rinkaseadesse saamas. Sai rehvid sooja pandud ja esimene trenn Rauliga ära tehtud, mis oli kohutav, sest ilm oli vastikult niiske ning visiir tõmbas, seest ikka korralikult niiskeks (enne aeglasemaid kurve tõmbasin visiiri üles ja enne stardisirget lõin selle alla tagasi) ajad olid ikka sellised nadid ja silmad tuulest vesised peas! Rajalt maha ning siis kiiruga veel vaatasime suure pundiga Sepa ratta üle ning käisime kähku tehnilises ära sest alla 600-sajased tsiklid tegid oma trenni juba. Müts maha korraldajate ees, sest ajakavast peeti ikka väga väga korralikult kinni enne veel sai Mati ratas käima joostud, sest starterist see enam ei tahtnud kävituda, seda tegime päeva peale veel paar korda. Hoogsalt sai tegeletud visiirija udu probleemiga. Matilt sai soetatud pinlock ja tänud talle, et loovutas oma täiesti kõlbliku, tsipa kriibitud visiiri, pinlocki kinnitustega, mis sealt küljest siis sai ära võetud.
Sepp tuli treeningsõidult tagasi ning kuna ta oli rajaga saanud äärmiselt vähe tutvuda siis läks ta Tomi ja üle 600-stega uuesti peale!

Trennid tehtud siis sai veel enne kvalifikasiooni rattad üle kontrollitud ja mingi hetk käisid korraldajad kõik boksid läbi ja kutsusid breefingule!
Põhilised tõed ja korrad lahti seletatud oli veel aega enne kvalifikatsiooni rehvirõhud üle kontrollida ja nagu ikka alati kaob aeg käest ja läks ikka rapsimiseks
Sai siis rajale mindud ning esimesed olid peal. Rehvid olid soojad ja kohe esimesel ringil sai tehtud parem aeg kui eelmisel päeval ja hommikul. Enesekindlust lisas, et visiir ei läinud uduseks, päike oli väljas nähtavus hea. Lisasin kiirust juurde ning teine kvalf. ring tegi endalgi meele rõõmsaks sest polnud AIM-il sellist aega veel näinud, kolmas ring võtsin rahulikult ning endale üllatuseks sõitsin 2 sekundit veel kiiremini. Juubeldasin ja sõitsin edasi kuid, siis jäi igal ringil ikka keegi natukene ette, kuigi ajas väga ei kaotanud pidevalt 1 sek kehvem, kui siiski jäi parimaks 1:25, mida pidasin enda jaoks ulmeajaks.
Järjest läksid meie boksist poisid sõitu, järgmisena Sepp, Marten ja Mati, kelle tsiklit me käima jooksime . Mingi aja pärast tuli keegi ja ütles, et Marten pani esimesel tõusul kõvasti piirdesse-õnneks ise on jalgel. Tuli siis oodata millal nende kvalifikatsioon lõppeb ja ta ära tuuakse. Sepp tuli, Mati kah ja mõne aja pärast toodi Marten koos tsikliga. Väga hull polnudki. Aja sai ta kirja ning 3 tundi oli aega masin sõidukorda saada. Gondel oli ühes tükis, kuid mõradena, käigukangihoob ning piduripedaal olid tagurpidi murdunud. Lappisime kambaga tema gondli McGyveri teibiga kinni ja metallitööga tegeles ta ise. Valmis sai ta vahetult enne võistlussõitu.
Vahepeal Mantas käis veel üle rääkimas, et 15 min enne starti peab olema pitline-is valmis, et saaks ring ära teha, stardikohad paika sättida, tutvumisring ning et start oleks täpselt õigel ajal. (sain ma aru, et Leedu TV1-e läks otsepilt) VINGE.
Peale pausi-varustus selga, Tom abistas soojenduskottide ja pukkidega, et ma saaks korralikult keskenduda TÄNUD ja pitline, kus tuli natukene oodata ning lastigi meid rajale, sõitjaid kokku 14 täiesti erinevate võimete, kogemuste ja oskustega. Sai siis terve ring ära sõidetud ja kiiresti, et rehvid võimalikult soojaks saada ning peale mida pandi stardijärjekord paika. Algas minu 3 võistlus EMV IV ja V etapi kõrvale. Lugesin kokku, et ringrajal olin enne Kacerginet käinud 18 korda neist Pärnus kaks korda trenni tegemas, siis üks päev enne EMV IV ja V etappi ja ülejäänud on eelmisel aastal 5 korda Aravetel ja sellel aastal Tabasalus.
Stardirivis siis said esimesed kaks rida vähemasti endale Playboy jänkukesed varjudega (ilgelt uhke tunne-nagu päris kohe ) kaameraga mees käis võistlejad läbi ja fotograafid klõpsisid ja seda isegi Pretendent klassis e. siis C-klassis!
Punased tuled hakkasid fooris vasakust äärest kahekaupa tulema 2,4,6,8,10...jaa läks! Silmanurgas nägin kuidas Raul läks kohe esimseks, sest oli ta ju minu ees. Üritasin sama trajektoori minna mis isegi osaliselt õnnestus oma rivist sain tõesti ette, keegi tuli veel minu selja tagant kõrvale ja siis kiirendas mööda. Olen kaalult teistest ikka kõvasti raskem aga sai vähemasti stardiga rahule jääda. (reaktsiooni on ja alguskiirendust kah selles osas aitab kõvasti kaasa mõni kiirendusvõistlus ja SMASHil sai seda proovitud. Ise kui algaja siis algajatele kindlasti soovitan)
Siis aga algas tõsine võidusõit ja see tundus minu jaoks ikka väga „jõhekr“ Kiiremad eesotsas Rauliga läksid järjest eest ära ning räägitakse, et seal olla kõva võistlus olnud. Mina jäin tahapoole, sisuliselt langesin oma stardikohale tagasi. Sõit kulges kenasti aga see nn „jõhkrus“ jätkus! kogu sõidu peale oli 3 juhtu kus siis konkurendid sõitsid niimoodi trajektoorile ette, et oma kesiste kogemustega oleks külje pannud. Üks kord oli ikka eriti õudne kui I kurvis mis on üpriski kiire sõideti niimoodi ette, et pmst tuli kõvasti pidurdada, ennast püsti ajada ja hakata tegelema, et väljasõitu ei tuleks. Kindlasti sellised hirmud ajaga kaovad, kuid see võtab aega ja kilomeetreid! Mingil ringil tegin kena gaasivea II kurvis, kus sai ikka väga optimistlikult peale keeratud ning lasi ratta ikka kenasti slaidima ning vedas vaikselt külje ette-munad tõmbas korraks kenasti krimpsu, kuid mis sellest ikka nii väga, tuli edasi sõita!
Sõidu lõpp läks muidugi, enda lolluse, tedmatuse ja laiskuse nahka (polnud endale korralikult lippe selgeks teinud ! Peale esimest kurvi sirgel kekspaigas oli ohutuskohtunik ning möödudes silmanurgas nägin kuidas kollane lipp hakkas käes käima. Lasin hoogu maha ja ajasin selja sirgeks sest järgmises punktis vehkis kohtunik juba kahte lippu (kollast ja rohelist) taga targemaks. Võtsin ikka hoo rohkem maha kulgesin rada läbi sest igas punktis vehiti kollast ja rohelist. Hinge ajas täis kui 6-ndas kurvis üks minust mööda kihutas. Sain aru, et midagi on ajama ja ajasin talle järele. Nägin, et finishijoonel näidati minust möödujale, kes oli minust 100 m ette läinud, mustavalget lippu ja ütleme ausalt, et ma isegi paar vänget sõna kiivrisse pobisesin, sest ka minule näidati seda ehk võistlus oli läbi. Tegin siis viimase tiiru ära, viisakusest lehvitasin isegi neile kohtunikele ja olin parem vait. Telki tagasi jõudes olin targu vait ja ei hakanud oma hämmingut kõva häälega kurta. Esimesed suunati siis poodiumi ette ja teised kõrvallatrisse ning algas autasustamine, kus oli ka Eesti mees leedu keeles Raulas Kaidro. Nõrgemad istusid ja vaatasid vesiste silmadega pealt sest meid ei lastud kuhugi nägin, et leedukad hakkasid midagi sebima, kutsusid paar kohtunikku ning üks sõitjatest maksis raha. Nende keelest ma küll aru ei saanud aga viiped ja emotsioonid näitasid, et millegi osas nad protesteerivad. Hiljem peale pretendent klassi autasustamist selguski tõsiasi, et protest oli meie Eesti mehe Raulas Kaidro suhtes keelatud rehvidega osalemise eest sisse antud. Kuigi eelmisel päeval tehnilist tehes Raul kenasti kohtunikult küsis, et kas tohib nendega sõita ja vastus oli „jah võib küll“ ning seda ka see kohtunik tunnistas!!!
Boksis tagasi olles oli seal rõõmsat meel ning emotsioonid üleval ning Raul haises alkoholi järele:D ! kuid polnud aega viivitada, sest tulle hakkasid minema Sepp ja Marten ning Trammi tsikkel oli vaja käima joosta. Kõik said kenasti õigeks ajaks pitline ja taevas avas ka kenasti oma kraanid ning tuli kahe päeva esimene sabin. Võistlus peatati ja alla 600-sed tulid boksidesse tagasi, sest sadas päris korralikult. Kogu tiimiga sai Sepa ja Marteni ratastel vihmakad alla. Sepa risuga tekkis kamm, et ei saanud esimese võlli kinnituse sisekuuskanti lahti ja seda siis tuli teha nagu ikka kombeks „vägistaimise teel“! Õnneks kõik sai „on time“ valmis ning mehed läksid jälle pitline.
Tom jäi üksinda enda masinale vihmakaid alla panema, teised jooksid kuni 600-jaste starti ja süitu jälgima. Hetke pärast lasti 600-sed rajale ning moodustati kenasti ka stardirivi, kus oli ka Kristjan Karu ja ei mäletagi kas Ka Risto Jaakson käis rajal ikkagi proovimas. Peale soojendusringi tuli Tramm maha sest esimenepidur jäi peale. Järele jäid Sepp, Marten ja Karu. Tuled kustusid ning Sepp trügis tagantpoolt kohe 4-ndaks Karu kohe tema järel ning Marten neist sammukese võrra taga pool. Suurelt screenilt on näha kuidas kõik peale II kurvi mäest alla sõidavad ning III kurvis Sepp kenasti endal tagaratta alt ära laseb. Kõikidel kaasaelajatel oli meel kohe must lisaks ka teadmatus , sest mingi hetk näitas peale kukkumist kuidas Sepp vajus heina peale rajapiirde kõrvale istuma ja seda näitas kohe mitu korda koos kukkumisega kordusest. Sõitu ei peatatud aga seda ikka ei teadnud kuidas tal on ja kui kõvasti ta viga saanud on!
Sõit kulges kuni lõpuni- kolm kohalikku ees, Karu 4-s ja Marten 5-s.
Vahepeal võistlust jälgima tulnud Tramm arvas, et krt rada kuivab nii kiiresti, et sdee muutub kohe-kohe kuiva ilma rajaks. Läksin seda Tomile ütlema, sest kruttis ta endale vihmakaid alla.

Tomil vajus nägu pikaks ning ta läks ise seda uskumatut lugu kaema ja tagasi naastes otsustas, et läheb slick alla! Raul aka. Ralf tuli meile appi ning mõne minutiga vahetasime meie esimese ning Tom tagumise rehvi kuivailma sõiduks ümber. Olime viimaseid polte kinni keeramas kui saabus Tramm lõppenud sõidult ning muutis oma otsust! Peale kolmandat kurvi uue asfalti pealt on kõik märg ja see ei kuiva kuidagi ära. Pane vihmakad alla tagasi. Aega oli jäänud ilgelt väheks. Meie Ralfiga kiskusime esimese uuesti alt ära, Tramm läks tagumise velje kallale ning Tom hakkas ennast riidesse panema. Jälle mõne minutiga vahetasime vihmarehvid slickide vastu ning pukid alt ära, müks Tomile õlale ning ta läks pitline. Kus enamikel olid vihmarehvid all kuid oli ka üks julge, kes riskis slickiga tulla. Väravad avati, soojendusring ning panid paika stardijärjekord, kus ta oli ainus eestalne. Tutvumisring ning siis uuesti kohad sisse. Tom oli 5 kohal. Nemad said kah endale Playboy jänkukesed, hmh päikestki polnud. Tuled- start ning kõik sööstsid edasi, Tom sai väga hea stardi ning möödus kohe esimesest rivist ning oli ka kokkupuude 1-selt kohalt startinud kohalikuga, kes tegi seal sellepeale mingeid nägusid
Tom oli kohe enne esimsest kurvi esimene ning tema järel kohe lätlane Strobergs ning ülejäänud. Sõit 12 ringi , kus Eesti mees oli võõral rajal esimest korda sõites mitu ringi esimene. Mõne ringi pärast möödus lätlane Strobergs ja veel mõne ringi pärast ka esimeselt kohalt startinud Vilnćinskas. Vahed esimese kolme vahel olid ühtlased ning siis pikema pausi järel tulid 4 ja 5 suht koos ning nii päris lõpuni. Viimasel ringil tuli leedukas mõne sekundi pärast Strobergs ning siis olid kõikide eestlaste pilgud suunatud mäekünkale kust peaks meie mees tulema kolmandana ja no ei tule. Sai mitu korda hinge kinnipidades screenile vaadatud, et kas kordab nüüd kuskil kukkumist ja siis lõpuks hakkas punane number 142 paistma ja tuligi. III koht poodiumil oli meie oma. Vahepeal olin lipanud boksi ja toonud poodiumialasse puki. Ring veel oodata ja vurasid Vilnćinskas, Strobergs ja Tom neile mõeldud alasse. Kohe algas ka autasustamine ja šampanja pritsimine.
Meie boksis oli rõõmu päris palju vaatamata Sepa katikesele masinale. Inimesed käisid kah palju fotografeerimas kahte karikat ja medalit (Raulile jäeti karikas ja medal alles!) ning võidumasinaid ja suureks vaatamisväärsuseks sai Sepa masin! Oli seik kus tuli perekond kaks väikest poega ja vanemad ning poisid kohe ikka õgisid silmadega Sepa masinat ja isa siis tagant seletas „avarija!“:D mille peale meie puhkesime kõva häälega naerma.
Peale väikest hingepausi ja Tomi veelkordset õnnitlemist, ke sai auhinnaümbriku ning grupifoto tegemist hakkasime kiiruga asju kokku panema ning kella 18 paiku saime Kacergine rajalt liikuma. Kuid enne Kaunast passisime pea kolmveerand tundi ummikus neist autodest, mis käisid sõitu vaatamas. Esimeses tanklas tankisime masinad ja kolonnis tulime Eestisse.
Tomiga viisime Rauli tema asjadega koju, läksime aitasime Sepal ja Raidol masina maha tõsta ning lõpuks vastu hommikut kella 5 paiku saime ka ise koju.

Iseloomustus võistlusest ja korraldusest on väga head ja positiivsed. Korraldajad on lahedad ja lahked tüübid, mida näitab juba see, et Mantas leidis isiklikult aega näitas meile kuhu me saame ennast paigutada ning kui Raulilt koht ära võeti siis ta käis jälle isiklikult vabandamas, et selline kohtunike apsakas ja asi üldse juhtus. Eriti väärib tähelepanu kõik see selline korraldus mis jättis mulje nagu tegemist oleks väga tähtsa võistlusega ning pealtvaatajate suur hulk, kelledde jaoks olid kõik sõitjad omamoodi kangelased ja see on nii kuradima hea tunne.
Ütleme nüüd ausalt, et mulle meeldis kogu see nädalavahetus, meil oli väga lahe boks koos boksikaaslastega, kõik eestlased hoidsid seal kõvasti kokku omavahel ning ka Kacergine rada on küll ääretult ohtlik oma kehvade ja kitsaste turvaalade tõttu, kuid seal sõita on väga huvitav. Kui ma järgmisel aastal jätkan sõitmist siis sinna tahan küll tagasi minna!
Tänud kõikidele boksikaaslastele, Allanile õpetussõnade eest, Matile sõnade ja vajalike vidinate eest ja kõikidele, kes toetasid SUURED TÄNUD!