28.-29.08.2010 Motorbike Race 2010 Kacergines!

[Steelrider]

Tegelikult ei olnud see mingi mõistlik nädalavahetus.
Reede hilisõhtul jõudsin välismaalt koju ning läksin garaazi pakkima, kell 4 öösel väljasõit Kaunase poole. Saabumine Kaunasesse ca 12 päeval, pärast ligikaudu 8-t tundi autosõitu... no kergelt udune .
Kalkuleerisin hoolega riske ja vaatasin peeglisse (et kui magamata ja kivistunud refleksidega nägu sealt vastu vaatab) ning otsustasin rajaga tutvumisega algust teha, ilma mingi püüdeta kiiresti sõita. Rada tundus kohati väga lahe, kohati täiesti hullumelne. Pärast igat ringi kummitas mõte, et kas ma ikka tahan siin sõita.
Pühapäeva hommikul oli olemine palju selgem ning endalegi üllatuseks suutsin sõita täiesti konkurentsivõimelisi aegu. Eriti arvestades, kui palju ma kõiksugu kahtlastes kohtades varu jätsin.
Kvalifikatsiooniks olid ootused väga kõrged, paraku eksisin rajale mineku järjekorraga ning sattusin alles rajaga tutvuva Sepa seljataha. Ühes aeglasemas kurvis möödumiskatsel olin sunnitud gaasi maha laskma ning seega läks esiratas alt ning oli piirdesse minek.
Arvestades, et rajapiire (see laineline metallilatkas, nagu maanteede ääres) oli seal ca 2m kaugusel raja servast, vahel laotud üks rida soojustusvilla rulle, on täisti imekspandav, et nii kergelt pääsesin. Paar sinikat, narmendav ja paari väiksema auguga kombe, tsiklil katkine põhjagondel ning kõver lenksutoru. Lisaks paar põrutusest purunenud detaili. Siinkohal peab korraldajatele tänusõnad saatma, ilma selle villata oleksin kindlasti vähemalt kõvasti haiget saanud. Tsikkel oli rajapiirdesse korraliku jälje sisse pressinud
Kogu kvalifikatsiooni ja võistluse vaheline aeg, ca 4h kulus tsikli puhastamiseks villast, villapakkide kilest ning mullast, gondli lappimisele jne. Seega ei näinud ma C- klassi sõitu, stundi võistlust ega ka midagi muud, aga starti jõudsin. Eelstardis seistes keerati taevakraanid valla ning start lükati edasi, rattad jõudsid enam-vähem kõik rahulikult ringi vahetada. Stardi hetkeks oli 10-st kvalifikatsiooni läbinud osalejast rivis 7 (Jaaksonil elektroonikaprobleemid, Trammil pealejooksnud pidurid, teine kvalifikatsioonis kukkunu ei saanud tsiklit kokku, ilmselt ei üritanudki). Andsin endale aru, et tsiklil võib veel mõni märkamata jäänud viga küljes olla, mis mind mitte enam nii õnnelikult jälle võssa lennutab ja võtsin stardis rahulikult viimase positsiooni. Sepa risu esimesel ringil lõi lisaks veel mõne hoiatustulukese peas põlema, ring või paar hiljem ennast tema kõrvale parkinud leedukas (oli vist leedukas, Sepp vennastus seal temaga ja teab täpsemalt), ei teinud olukorda paremaks. Tiksusin aga rahulikult omas tempos ja võtsin väärikalt viienda ja ühtlasi viimase koha.

Kuna korralduse poolt polnud aega eriti jälgida, julgeks öelda, et päris hea. On viitsitud asja ajada, sponsoreid sebida, ekraane ja kaameraid püsti ajada jne. Ka turvalisuse teemaga oli tegeldud, sellest hoolimata ei lähe ma Kacergine rajale ilmselt väga pikka aega.

Minu enda jaoks "lesson learned": kui kvalis keegi ebamugavalt ette jääb, tuleb maha tulla ja paremat hetke oma kiireks ringiks passida.