Hälvik- Mootorratturid

[Tarts]

Korraks mõeldes, siis kui kindel saab olla rattur, et ta oli autojuhile peeglite vaateväljas ja autojuhile nähtav? Tõenäosus on fifty-fifty, ehk siis 50%. Pole just üleliia suur number, et olla veendunud autojuhi pahatahtlikkuses. Kuid sellele vaatamata otsustas rattur, et tal on elusuured munad (nii suured, et kiivrisse enam ei jäänud midagi) ning õigus tekitada autojuhile varalist kahju. Pole saladus, et suurele osale inimestest assotseeruvad sarvilistega sõitjad meestena, kes kusevad akuhapet, on pidevas õlleuimas, kannavad kaasas narkotsi ja relvasid ning hommikuks söövad netsisid. Võib ju olla, et autojuht ei märganud väidetavalt ratturile tekitatud ohtu vaid nägi lihtsalt ühte ratturit, kes sõitis ligi ja lõi ukse mölki. Seda kõike silmas pidades, kas võiks mõelda, et autojuhi edasine käitumine oli ajendatud tarkusest või hirmust ning püüdest ennast ja oma vara kuidagigi tsiviliseeritud moel kaitsta, ehk siis ta ei peatunud suhete selgitamiseks ning "alla ajamise" liigutus võis olla vaid meede, millega ta püüdis öelda - ära ründa, hoia eemale! Tekib küsimus, miks ta samas ei helistanud politseisse? Aga võib olla oli tegemist šokiga ja tal ei tulnud see võimalus sündmuste keerises pähe, või oli tegemist seaduskuuleka inimesega, (kes võib-olla millegi vastu eksides tekitas võib-olla avariiohtliku olukorra) kuid juhtimise ajal telefoniga ei räägi.

Tekib küsimus, kui liikluses üks juhtidest eksib ning sellele järgneb teise juhi poolt, kes arvas ennast tundvat ohustatuna, kohene rünne eksinud juhi vara vastu, siis kui palju läheb aega, et tänavatel oleks sujuva liiklemise ja tolerantsuse asemel grupiti seisvad sõidukid ja nende ümber arveid klaarivad sõitjad, kaos ja vägivallatsemine. Mis funktsioon võiks selle juures olla näiteks inimlikul käitumisel, mõistmisel, tavadel ja headel kommetel, politseil ja kehtestatud käitumisnormidel?

Minu viis see kõik kokku vaid mõttele, et vahet pole, kas autojuht eksis või käitus pahatahtlikult, rattur käitus vastusena ebaadekvaatselt, õiguskorra vastaselt ning 100% pahatahtlikult. Miks ma nii arvan? VN1500 ei ole nii pisike ratas, et sellega mitte tipptunnil sõites võiks mõistlikul inimesel tekkida "alla aetava" tunne. Ratturina liikluses olles tulebki arvestada sellega, et oled kehvemini märgatav. Ratturi sõnadest selgus tema soov pöörata autojuhi tähelepanu väidetavale rikkumisele ning kandis edasiste samalaadsete rikkumiste suhtes preventiivset mõtet. Selleks otstarbeks olnuksid mõistlikud kaks meedet - sundimatu vestlus autojuhiga või teade politseile. Trollis, kui keegi astub varbale, ei rebi ju mõistlik inimene tal kohe riideid seljas puruks, vaid ikka pöörab kas pahase mõminaga või otse öeldes inimese tähelepanu, sellele, et too seisab varba peal. Mõistan, et rattaga sõites on keeruline sõitva autojuhiga kommunikeeruda. Mõistan ka seda, et peatumine tee ääres ning kõne politseile sisuliselt ei muuda mitte midagi. Kuid kas vara tahtlik rikkumine on siis just see õige lahendus? Hellat Rumvolt kirjutas, et juht teeb liikluses mõne minuti jooksul paartuhat otsust, milledest suhteliselt suur arv on valed otsused (täpset arvude suhet peast ma ei mäleta). Aga kujutlegem nüüd iga vale otsuse puhul teise liikleja ründavat käitumist....

Korraks kujutasin ennast autojuhina, kes ei karda sõidu ajal telefoni võtta - oleksn 100% helistanud politseisse. Puhtalt selle pärast, et ma ei peaks maksma auto pleki korda tegemisel omavastutust - selle maksaks rattur. Ühtlasi tagab see ka minu käitumisele positiivse hinnangu andmise nii politsei kui kindlustuse poolt. Ratturiga eraviisiliselt kakelda jõuaksin ma ka hiljem - loll ei ole mammut, et välja sureb.
Siis kujutlesin ennast autojuhina, kes ratturit kardab. Loomulikult on ainuõige viis võimalikult ruttu temast lahti saada ja siis politseile avaldus teha. Seda enam, et leidub nii suurte munadega rattureid, kes tulevad kirjutavad avalikus foorumis puhtsüdamliku ülestunnistuse ja mul ei jäägi muud teha, kui see lihtsalt ära vormistada .

Nii ehk teisiti on mul isiklikult selge kujutelm, kes on hälvik. Lihtsalt hälvik.

Jutu mõte ei ole selles, et ärge reageerige valele või pahatahtlikule käitumisele. Ei. Sellele peab reageerima. Aga seda tuleb teha mõistlikult. Siin ei ole metsik lääs, 90-dad said kah pea 20 aastat tagasi läbi. Aeg on kohanduda uute meetoditega. Ja minu jutu mõte on suuresti selles, et alati ei ole kõik nii nagu välja paistab (autojuht võis mitte näha, võis eksida) ja päris kindlasti ei ole võõra vara lõhkumine esiteks asi, millega avalikult kiidelda ja teiseks ei ole see mõistlik lahendus ära olnud ja võib-olla et ohtliku situatsiooni lahendamiseks.