Sinu tee bikeriks...

[Torpedo]

Minu lugu on siis järgmine...


Eks alustatud sai jah igasugu jalgratastega. Nendega sai kõikvõimalikke kiiruserekordeid püstitatud (vana Turistiga Nõmme mäest 75km/h, spidokas oli peal ) ja loomulikult ka uperkuuti, ülepeakaela ja traumapunktis õmblustel käidud. Eriti hästi on meeles, kuidas Saaremaal laenatud rattaga mäest alla sõites napikaid tegin, proovides, kui lühikese pidurdusmaaga veel enne järsakut pidama võimalik saada on... Ja loomulikult ühel hetkel saabus tõsine "brake failure". See on siiani minu iseseisva õhulennu rekordiks, rääkimata sellest, et all järsaku põhjas kasvas kõrvenõgesevõsa...

Noh, anyway. Kui olin 12-aastane, sain suure mangumise peale sõita klassivenna võrriga. Sellest hetkest olin müüdud hing... Endal mul paraku võrri kunagi ei ole olnud, sest tüüpiliselt olid vanemad sellise asja vastu. Seega pidingi ootama ülikoolipäevini, mil sain Tartus lõpuks segamatult oma asja ajada. Ostsin tuttava käest odavalt paberiteta 91.a Iz Jupiter 5, millega maal metsavahel paarutamas käisin. Alustuseks oli päris võimas pill...

Aastaid pidasin plaani kasvõi vana punnvõrr hankida (rohkemaks raha siis ei olnud), et siis Jõgevatrefil käia saaks - jalgrattaga na liiga mark minna... See plaan siiski jäi kehva teostuse taha toppama.

Otsustava pöörde võttis asi aga 2002.a oktoobris, kui tulin Politseiameti oksjonilt koju vana politsei-Jawaga. Nüüd pidi lõpuks tõsiselt mõtlema ka lubade tegemise peale ja sel kevadel saigi asi ametliku käigu. Kuigi lube olin ka juba ammu plaaninud teha, pidin ikka enne ratta ostma, et veenduda - enam asja edasi lükata ei saa.

Väga kuri plaan on esimesel võimalusel hankida ka külgkorviga pill ja igasugu treffidel käimiseks pisut tõsisem cruiser. Tänavune Jõgevatreff näitas ilmekalt, et kaks meest, telk, kõikvõimalikud muud pambud ja 10 liitrit koduveini pardal - see on ainult Jawa piinamine.

Ja ongi kõik! Ammune unistus ratturielust on nüüd reaalsus. Järgmise kevade projekt: langevarjuhüpped.