Õnnetused mootorratastega

[Chainsaw]

Nonii, teen ka Bikeri foorumisse postitamistega alguse ja nii halenaljakas kui ka välja kukkus - esimene post räägib minu kukkumise loo.
Sõitsin sõbraga Pärnumaa kitsaid ja kurvilisi teid, tema tonnise bike-ga ees, mina sama kaliibriga järgi. Ühel kenal lohkus ja pika kurviga kohas avastasin aga ennast olukorrast, kus olen juba korraliku kallutamise kurvi läbimiseks sisse võtnud ja sama trajektori hoides lihtsalt kütan sõbrale tagant sisse. See variant oleks muidugi äärmiselt täbarasti lõppenud. Lasin siis korra ratta otseks, vajutasin jalgpidurit (ärge küsige miks, vastan ise - olen veel väga roheline) ja alustasin uuesti kallutamist. Vastassuunavöönd sai juba otsa, õbluke kruusariba ka ja lõpetasin kallutamise. Lasin ratta otseks - ees teeäärne rohelus. Nii kui rohelise peale sain viskas perse vasemalt ette, ratta risti ning tänu asjaolule, et olin jõudnud maanteelt maastikule poos mõlema velje lohisemise kinni ning lihtsalt viskas paremale küljele kaldus olnud tsikli vasaku külje peale. Ratas liikus vähe, minu suure kaarega minemaloopimiseks aga täiesti piisas sellest ootamatust küljevahetusest.
Kui tänu maastiku iseärasustele poleks ratas ennast teisele küljele visanud, siis oleks arvatavasti vaid paremat külge natukene kriipinud. Tagajärg rattale - lõhkus natukene esimest plastgondlit. Gondli mitmed sisemised kinnitused murdunud ning kaks koledat pragu ka. Mingi ime nipiga suutis see küljevahetus ka sidurivedeliku potsikult kaane minema keerata ja kummist lutu koos kogu vedelikuga välja lennutada. See viga sai kohapeal parandatud kui sõber tanklas DOT-4ja järgi ära käis. Rattaga sõitsin edukalt kukkumiskohast 35 km-i tagasi koju, esigondel natukene allapoole rippumas.
Endast rääkides, siis olen nüüdseks juba nädala haiglavoodis olnud. Diagnoos - vasaku neeru tugev põrutus. Esimestel päevadel tuli kateedrist täiesti punast, nüüd on värv juba normaalne kusine. Operatsiooni ei ole tehtud ega ka tehta. Kõik on taastumises ja see võtab aega. Kuu pärast loodan oma ratsuga uuesti ja rahulikult taas sina peale saada.

Loo moraal: ei jää meist keegi puutumatuks ega kukkumiseta ning õpitakse ikkagi oma vigadest. Minu õppetund: lisaks autoga sõitmisele tuleb ka rattaga pikivahet hoida, sest seda kuradit pidama saada ikka nii lihtne küll pole kui kõrvalt tundub. Ja lisaks ostan raudpolt kindlalt ära viimased kaks puuduolevat kaitsevarustuse elementi - seljakaitse ja neeruvöö.