Õnnetused mootorratastega

[Tsikkelröövel]

Nooh, ribadeks ei lähe korralik mägimatkasaabas ei lohisedes ega ka raginal küljetsi mööda teravaid kive libisedes iialgi (ma olen mägimatkaja, vähemalt seda ma tean). Ja väändetõkked on neil äärmiselt korralikud, et ei saaks end välja väänata, isegi 30 kiloga seljas. Nende tald pole kokku volditav, pahkluu tugi on jäik ja ei lase jalga külje suunas väänata isegi mitte valu piirini, rääkimata rohkemast. Ja sentimeetrine polster on ka neil poolde säärde - kõik see tagabki jäikuse. Lisaks muidugi Gore-Tex.
Ma ei arva, et nad nüüd tsikli seljas ka suuremat ohutust pakuvad, kui HEA tsiklisaabas, aga neil on üks suur eelis ometi - nendega saab mugavalt ja pikalt ka maad mööda liikuda, erinevalt tsiklisaapast. Ja odavama klassi tsiklisaapast on nad raudselt tugevamad. NB, iga saabas pole mägimatkasaabas.
Nüüd ka teemasse: Muidugi, mis nüüd lohisemist puudutab, siis saabas mängib tugevat rolli siiski seal, kus lohisemine toimub tsikli alla kiilutuna. Aga üldiselt ei toimu see kuigi pikalt. Saapa peamine kaitseomadus on siiski jala kaitsmine, kui see kuhugi alla/vahele jääb või lüüa saab. Lihtsalt lohisedes on sul jalad enamasti taeva poole ja jala peale tulev koormus on pikali asendis kaugelt väiksem kui seistes - seal on peaasi, et saabas jalast ei tuleks (see on see, miks tsikliavarii tossud jalast ära võtab).

Mis aga kõige tähtsam: pange või mingisugunegi saabas jalga ja mingisugunegi kaitsevarustus. See kaitseb küll poole sandimini, kui hea varustus, aga korda kümme paremini, kui mitte midagi! See siis mu pika jutu tegelik mõte.