Mootorratturite reisikirjad → Re: Reisikirjad

[kurisookaru]

Väike reisikiri

Reisi alustasime kolmekesi 10. juuni hommikul Järvamaalt, Kurisoolt. Tsikliteks olid Yamu Super Tenere, Kawa Zephyr ja Yamu Fzr 600. Eesmärk oli jõuda Horvaatiasse, mingit erilist marsuuti me ei planeerinud. Nagu ikka – Läti-Leedu-Poola ja edasi sisenesime juba Slovakkiasse. Seal läks asi huvitavamaks mägiste-kurviliste teede näol Tatardes. Ühe kurvi tagant paljude teiste seas ilmus ootamatult meie üllatuseks vaatevälja tohutusuur auk asfaldis. Üle poole teest oli vihma poolt lihtsalt ära uhutud. Meie õnneks oli väljas valge ja seekord läks hästi. Slovakkias hämmastasid mustlaste agulikülad, kus lapsed jooksid meile järgi ja vanemad inimesed vahtisid suu ammuli. Maju kui sellised ei olnudki, olid vaid räämas hurtsikud – Euroopa missugune. Saime 40 euro eest toa suusakuurordis, mille aknast avanes maaliline vaade mägedele.
Edasi võtsime suuna Ungarisse Budapesti, kus veetsime meeldiva õhtu Doonau ääres ja tsiklitega pealinna tänavaid avastades. Jägneva õhtu veetsime kauni Balatoni järve ääres, mille kohal olev õhk suisa kihas sääskedest. Eriti huvitav oli sääskede reageerimine madalatele helidele nagu köhatamine. Nende ühtlane pinin muutis köhatamise peale hetkega tooni.
Järgneval päeval otsustasime õhtuks jõuda Horvaatiasse Krki saarele, kuid kuna eelmisel õhtul sai erinevaid kohalikke veine proovitud liiga ohtrasti, siis viibis meie liikuma saamine pärastlõunani. Õhtu pimeduses saabusime Zagrebisse, jällegi tutvusime linnaga ja põrutasime juba kottpimedas edasi Aadriamere poole. Varakoidikul olimegi Krki saarel ja heitsime lihtsalt mere äärde ploomipuude alla magama. Puude alt äratasid meid üles pähe kukkuvad ploomid: kerge hommikueine otse taevast. Otsisime kämpingu, kus peatusime kaks ööd. Sellega oli esmane reisieesmärk jõuda Aadria mere äärde täidetud. Algne plaan oli edasi minna Dubrovnikusse, kuid otsustasime hoopis Itaaliasse minna. Mõeldud-tehtud, õhtuks olime Veneetsias. Tsiklid jätsime parklasse ja läksime kanalite vahele kondama ning sobivat kohta otsima, kus magamiskotiga lageda taeva alla pikali heita. Pärast paaritunnist kondamist leidsimegi sobiva puualuse üsna vaikses kohas. Hommikul oli üllatus suur, kui politsei meid äratas ja ütles, et kell üsna hiline juba, rahvas hakkab liikuma ja võiks juba ärgata. Veel osutasid nad kaamerale, mille all me kenasti magasime ja tagatipuks küsis üks, et kas me kohvi soovime. Saanud jaatava vastuse, lippas küsija meie ees olevasse politseimajja ja tagasi tulles oli tal, meie suureks üllatuseks, kolm esspressot käes. Tuli välja, et pärast mitmetunnist kondamist olime Veneetsia politseimaja ette ennast kenasti magama sättinud. Turvalisemat kohta annab vist otsida? Mundrimehed olid väga viisakad ja mingisugusest kurjustamisest ei olnud märkigi. See sündmus andis väga positiivse elamuse igatahes.
Õhtul lahkusime Veneetsiast ja võtsime suuna lõuna poole Chioggia linna poole, kus puhkasime kaks päeva. Sealt otsustasime minna edasi Prantsusmaale. Jällegi mõeldud ja paari päeva pärast ka tehtud. Läbisime Prantsusmaale suundudes kuulsad linnad nagu Parma, Genova, San Remo, Monte-Carlo. Öö veetsime Prantsusmaal Mentoni linnas rannas. Edasi sõitsime läbi Nicei, kus tutvusime Hollandist pärit tsiklitel reisiva abielupaariga, vahetasime kontakte ja lubasid järgmine aasta külla tulla. Nad hoiatasid Alpides oleva halva ilma eest ja soovitasid mööda kiirteed minna. Eestlaslik jonnakus ja kiirteede põlgus ajas meid ikka mööda väikseid teid Alpidesse. Plaan oli jõuda Lyoni. Mägedesse sisenesime pärastlõunal umbes kolme paiku ja välja saime alles järgmise päeva hommikul. Kõrgemal oli kõigest viis kraadi sooja, jube kõva tuul ja valitses täielik kottpimedus. Tänu sellele sel ööl me ei maganudki ja liikumiskiirus ei olnud ka teab, mis eriline. Õhtuks jõudsime üsna räsitud olemisega ja külmunult aga hoopis Belfort`i linna, kus ööbisime odavas Formule 1 hotellis: 28 eurot kolme inimese ööbimise eest.
Selles hotellis möödus meie jaanipäev ja läbitud oli 4356 kilomeetrit. Päeval sõites läks mu tagarehv katki, mis oli omaette huvitav kogemus, et seda jälle sõidukorda saada. Peale paaritunnist otsimist ja ringi tiirutamist õe tsikliga, minu tagaratas tagaistme peal, oli siselohvil lapp peal ja väike Vana Tallinna suveniirpudel ühes töökojas kingituseks. Hotellis võtsin ühendust sakslasest tuttavaga, kes elab Leipzigis ning teatasin, et tulen homme külla. Saksas läks kiirteel jälle tagarehv tühjaks, tegin mõned täiendused ventiilile kummimadratsi paranduskomplektis olevast kummilapist, et õhk ventiili mutrist välja ei tuleks ja asusime vaikselt järgmist mahapööramiskohta otsima, et jõuda mõnda töökotta. Peale 30 kilomeetrist töristamist jõudsime väikesesse linna, kus asus ka tsiklitöökoda. Seal lasin uue lohvi paigalda. Seetõttu jõudsime Leipzigisse üsna hilja.
Käes oli neljapäev ja meie plaan oli reedeks koju tagasi jõuda. Ees ootas veel 1600 kilomeetrit. Alustasime neljapäeva lõunal sõitu ja kodumaale jõudsime reede öösel. Poolas magasime mõned tunnid suvalises parklas tsiklite peal. Pärast Riiat algas jube paduvihm kuni Häädemeesteni välja, sõita praktiliselt ei näinudki, aga lõpuks olime kodumaal tagasi. Ristikülas ootas meid kell kaks öösel soe saun ja maitsev lamba raguu. Reisi kogupikkuseks tuli 17 päeva jooksul 7162 kilomeetrit. Teisele kahele reisikaaslasele oli see üldse esimene pikem tsiklireis.
Kogu marsuut oli Eesti-läti-Leedu-Poola-Slovakia-Hungari-Horvaatia-Sloveenia-Itaalia-Prantsusmaa-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti.