rattaga juhtunud huumor:)

[Pikk]

Mul tuli üks kaugetest aegadest pärit võrrilugu meelde

Isa on mul tubli mees, ehitas võsukestele maja ja puha, oli teine aia ka ümber krundi vedanud. Mingil põhjusel venis aga värava ehitus, niiet väravaaugu võõrastele sulgemiseks pani tubli mees igal õhtul varuga jäätud võrgujupi augutäiteks ette.
Tubli mees kinnitas selle kenasti aiaposti külge, et kurikael lihtsa vaevaga kartulit võtma ei tuleks:D

Külas oli meil motoriseeritud seltskond muljetavaldav ja aiast vooris sisse-välja palju tehnikat, nii oli päevavalgel väravaauk avatud, et ei peaks niigi vaevaga kogutud hoogu maha pidurdama.

Majapidamine asub päris jõekäärus, seega külavaheteelt kodu poole keerates ja mäest alla veeredes küündis võrri kiirus tubli 50-60 km/h, mis künklikul maastikul nii mõnigi kord tagumiku aluse päris kergeks tõstis:D

Küll aga hallil ja pimedal ajal, kui esitulena põlev seasilm ka palju valgust ei näidanud ning ühel kenal õhtul taas hooga koju kimasin, oli isa - see tubli mees, kõikvõimalike pättide peletamiseks kenasti aiaaugu sulgenud. Arvates siis, et ma kodus olen või mingil muul põhjusel

Tavaliselt oli see küll minu ülesanne, sest sisse-välja sebisin mina ja mu paljud kamraadid, aga seekord oli tubli mees oma tubliduses mulle abikäe ulatanud ja töö minu eest ära teinud.

Tubliks pidasin ma tegu muidugi selle hetkeni, kuni võrkaed u. kolme meetri kauguselt paistma hakkas (olin ju arvestanud, et aiaauk lahti nagu tavaliselt). Mõistagi ei saa muru/heina jne. kattega pinnasel 60 km/h lendavat raketti enam pidama ja nii ma ennast võrku mässtiult nagu kärbes ämblikuvõrgust leidsin.

Valus oli nii mõnestki kohast, aga elutähtsad organid töötasid. Võrgust välja, bensiinist lekkiv säärekas püsti ja longates tuppa. Edaspidi olin koju rallides pisut ettevaatlikum

Üks teine lugu tuli ka meelde, kuidas me Jussiga naaberkülla õlle järgi sõitsime, aga sellest räägin teine kord:D