Motocross Des Nations, Autodromo Di Franciacorta

[racerx]

eelviimane postitus rääkis rahast ja riiklikust toetusest.
Riik toetab sportimisvõimalusi ning antiiksest ajast pärit spordialasid. Tõsi kaarikutega kihutamine oli antiik Kreekas vaieldamatult üks kõige populaarsemaid kui mitte populaarseim spordiala, kuid seni kuni pole selge, milline tehnikaspordiala selleks paremini sobib on keeruline rääkida riiklikul tasandil motosportlaste toetamisest tasandil, kus marsid käed taskus linna spordiringi ja küsid lapsukesele motikat.

Mis saab edasi juhul kui riigi rahade eest tehtaks klubid, kus noored saavad alustada. Ühel hetkel tuleb igaühel leida ikkagi ise personaalsed sponsorid jne. Hetkel , kus me kõik teame ja mõni postitus eelpool ka märkis,kui puudub ikkagi peensusteni lihvitud süsteem ning kultuur kuidas sirgub motosportlane, on see kulutus paljude muude ühiskonnakihtide suhtes ebaõiglane. On hea kui riik leiab võimaluse toetada pigem ikkagi inimesi kellel igapäevase elu ja reaalsusega hakkasaamine on tunduvalt keerulisem näiteks kunstnikud, kirjanikud ja muud vaimseid väärtusi loovad isikud.

Kollilimpsi mütsid ja pusad käivad asja juurde. Motokross on show, inimesed tahavad ikka näha uljaid marakratte, tuunitud ülbikuid ja pühendunud spordimehi näiteks. Need loomapiltidega särgid ning kollilimonaadi kleepsud käivad asja juurde, pealegi on need firmad kõik meie spordiala suurtoetajad.
Seega mida varem isad ja sõitjad hakkavad aru saama rahamaailma asjadest võidusõidus, seda paremini asjad edaspidi sujuvad. Kuhu, milline kleeps käib, kus võib oma noka lahti teha ning mida öelda.

Tsiklid on kallid kuid võrreldes selle "nõukajaga" on motokross tänapäeval tunduvalt odavam. Ennist mainis keegi, et klubides sai tsikleid jne.
Mis tsikli sai 10 aastane jõmpsikas ? Delta mopeedi kui vedas. Sellega ei olnud põhimõtteliselt mitte midagi teha. Võistelda sellega ei saanud, kui läks hästi käisid võistlustel kaasas ning ühe ringi jooksul nägid paar korda esimesi, ehk neid kellel oli kas kuldsete kätega isa - mehhaanik või siis piisavalt palju raha, et osta tolleaegne tehnika. Sõitva tsikli, millega sõita 50cc top10 hind oli arvestades keskmise palga suhet kallim kui tänasepäeva 50cc või 65cc.
Pealegi, tänasel päeval on ehk mõnel rantjeel sama palju aega, et hoida tolleaja tsiklit võistluskorras.
Seega areng on olnud positiivses suunas, taga nutta pole suurt midagi.

Treener fanatid klubide juurde saavad tekkida ikka, kuid tuleb arvestada ka seda, et ka treenerid on inimesed ning enne kui neile ei maksta kinni nende kulutusi jne. neid lihtsalt tekkida ei saa.
Inimene kes tunneb motokrossi, tasemel mis lubab kvaliteetset treeningut ja teadmiste edastamist, tänasel päeval on reeglina keskmisest võimekam ning kui palganumber ei sobi siis teebki lihtsa järelduse tänu oma keskmisest suuremale intelligentsile... ehk siis tegeleb mõnel muul alal ja naudib motokrossi ilma selle peavaluta mis kõige selle teiste treenimisega kaasneb.

Suurema klubi peale kus on näiteks 20-30 aktiivset sõitjat, probleem, ei jõua treenerit palgata, on tegelikult lihtsalt huvipuudus ja koonerdamine.
Pluss tavapärane kadedus mis meil siin üsna valdav on, a'la siis ta ju treenib meid kõiki, äkki teised saavad paremaks kui mina.
Mis on üks ka suuremaid põhjusi miks kõik on nii nagu on.