MMM 2009 25-26 september Holstre Nõmme krossirada

[isakene]

Ajalugu teeb imelikke käänakuid.

Oma taadilt saan kergemat sorti peapesu, kui kunagisest rajooni meistrist lahke naabrimehe loaga parajasti tema valduses oleva 350cm3 krossi-IŽiga põllu peal mõned kiiremad ringid teen. Olevat teismelise jõnglase jaoks liig raske ja võimas pill.
Aukartusega saab vaadata, kuidas keskkooliealised ja vanemad külapoisid kambakesi 350-st külgkorviga krossi-IŽi taltsutavad. Kuna 1977 toimus seda tüüpi masinatele viimane võistlussõit, siis sai 1969 aastal tehasest välja veerenud pilli kasutamiseks see, kes parajasti õigel ajal õiges kohas juhtus olema. Sõiduhuvilist kuuenda klassi poissi vaatab õnnelik valdaja nagu kurg konna ning arvab, et sellise elaja taltsutamiseks peab minusugune veel kõvasti putru sööma.
250-ne CZ on märg unistus. Seda vaatavad isegi 125-te "tsettidega" sõitvad tegelased kerge aukartusega, ikkagi kiireim ratas tolleaegsetel krossiradadel. Nendega sõitvad tegelased on pooljumala staatuses.

Aeg läheb. 350-ne soolo-IŽ seisab aja, huvi ja varuosade puudusel külapoiste kuuris, külgkorvikas on juppideks laiali tassitud ning CZ omanik loobub parimas sõidueas võistlemisest. Lääne pillid teevad ilma, nende jaoks vabariigi algusaegadel igamehel raha ei jagu ja traktoriga kohtade peale võidu ei sõida. CZ leiab koha küüninurgas, vahel harva on küla peal spetsiifilist metalse kõlaga kahetaktilise häält kosta. Vanade heade aegade meenutamiseks vist.

Siinkohal tuleb ajalukku pikem paus.

Kunagiste krossisõitjate, kel nüüdseks kahe peale vanust kokku 120 aastat, peades tekib idee MMM-il osalemiseks, peale möödunudaastast üritust. Ja kui, siis juba stiilselt, omaaegsete ratastega.

Kunagine soolo-IŽ on enamvähem komplektselt endises külapoiste, nüüdsete soliidses eas härraste kuurinurgas alles, sügavale maasse vajunud. Tagavelg on läbi roostetanud ja tuleb asendada, esivelje augud õnnestub meistrimeestel traadiga täis keevitada. Vene tehnika on lihtne ja vastupidav ning külameestel kuurialustes vanast ajast ikka juppe leidub.
Külgkorvi raam on aasta tagasi napilt õnnestunud emexist päästa. Ülla eesmärgi nimel ei ole ajast kahju ja vidinaid leidub uskumatus koguses. Ja kui ka ei leidu, aitab leidlikkus.
CZ-ga on lihtsam. Tema seisab endiselt kuivas küüninurgas ning käivitamiseks ning sõidukorda seadmiseks piisab mõnest tunnist.

See on vaid ülilühike kokkuvõte, mul ei ole tegelikult õrna aimugi, kui palju kulus meestel aega, raha ja energiat uunikumide taastamiseks, ma võin sügava aukartusega seda vaid aimata. Mina sattusin osalema vaid seetõttu, et ürituseni oli vaid mõni nädal, tsiklid olid küll olemas, aga mehi selga mitmel põhjusel panna ei olnud ja siis meenus meestele minu tagasihoilik isik...

...ja seal ma siis olingi, ootasin stardivärava langemist, asi, mida poleks kunagi arvanud, et esimest korda elus veel pealtneljakümneses vanuses kogeda saan... vahepeal sõidetud erinevatest kaasaegsetest ratastest hoolimata istus vanake CZ ikka käes nagu tükike iseendast ning kehvas sõidus saan süüdistada vaid iseenda olematut kehalist vormi. Emotsioon oli uskumatu... aga see ei ole tegelikult üldse tähtis...

...tähtis on hoopis see, et ilma nende punastes särkides meesteta:

oleks kindlasti mõned unikaalsed tsiklid lootusetult ajaloo prügikasti kadunud.
Ning kui poleks olnud MMM organisaatoreid, või oleksid nad MMM asemel tegelenud millegi muuga, oleks tõenäoliselt sama asi juhtunud.

Minu poolt sügav tegijatele!

Isakene,
Armee, Lennuväe ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu Tehnikaspordiklubi
ehk lihtsalt
ALMAVÜ TSK "Sõprus" #23