Quo vadis Eesti motokross

[RXS]

Nii nagu ajakirjanduses ei ole enam ammu tähtis uudis ise vaid elamus, nii on ka krossist osavõtt mulle eeskätt elamus. Uudis sellest et kehaline vorm on nadi ning kodurajal saavutatud hoogu ei saa võistlusel kunagi kätte, ei olegi tegelikult mingi uudis. Kui õllesummerile või mõnele motokokkutulekule makstakse sissesaamiseks peale, siis käsitlen ma ka osavõtutasu sellisena. Õhkkond ja atmosfäär ning osalemine selles on asi, mille eest maksan. Mida uhkem seda kallim. Näiteks Kegumsis oli veteranide osavõtutasu 500 euri.
Praktilise poole pealt võiks olla abi sellest, kui teatad võistluse korraldajale, et võtaks su üritusest osa mitte 500 vaid 400 krooni eest, sest see hind tundub õiglane. Ega ta muidu ei aima et tema poolt pakutud rahaline künnis on kõrge. Parim variant on teha mõttekaaslastega (klubiga) n.ö. hulgiostu, a´la tuleb kuus meest, kui hind on .... Korraldajad on ju nutikad inimesed ning oskavad raha lugeda. Iga rajaomanikuga saab ju ka kokkuleppida näiteks 500 kroonises hooajatasus piiramatu kasutusega, selmet iga kord 100 krooni maksta.
Ühesõnaga, tuleb inimestega suhelda ja teha ühiste huvidega põhjal koostööd.