Uus sumbuti [Motobot: õige on "summuti"] MURE

[v6savillem]

Pane tsikkel käima, lase töösoojaks, keera karpa segukruvi (Pilot screw, idle screw) poole pöörde kaupa lahtipoole. Tühikäigu pöörded peaksid seepeale tõusma, keera seni lahtipoole, kuni pöörded langema hakkavad ning pööra tagasi kõrgemate pöörete peale. Siis mudi gaasitrossi otsast nipli kaudu (või mis iganes lahendus konkreetsel tsiklil on) tühikäigupöörded tehase poolt soovitud vahemikku (tavaliselt kuskil 1200-1500 kandis).

Vene tsiklite raamatus kirjutab selle kohta natuke teistmoodi. Kas lääne tsiklitel ongi teisiti või pole ülemine tsitaat päris õige.
[quote="Arseni Palu"]Reguleerimine toimub järgmiselt: vabastatakse emulsiooni või õhu hulka piirava nõelkruvi vastumutter, keeratakse nõelkruvi lõpuni kinni ja seejärel umbes 1,5 pööret lahti. Käivitatakse mootor ja keeratakse segusiibri piirdekruvi seisu, mille puhul mootor töötab väikseimatel pööretel. Siis keeratakse nõelkruvi ettevaatlikult ütiele ja teisele poole, kuni leitakse asend, mille juures pöörded on maksimaalsed. Kui need pöörded on tühikäiguks liiga suured, siis vähendatakse neid piirdekruvi väljakeeramisega ja leitakse segusiibri uuele seisule vastav nõelkruvi asend (see on igal segusiibri seisul erinev).Kui tühikäiguseade puudub, reguleeritakse tühikäigule vastav segusiibri seis trossi ümbrise tuginipli sisse- võiväljakeeramisega (eelnevalt vabastatakse nipli vastu-mutter).
Reguleerimise õigsust kontrollitakse segusiibri järsu avamise ja sulgemisega, Mootor ei tohi siibri avamisel vahele jätta ja sulgemisel seiskuda. Kui mootor proovimisel seiskus, siis tuleb piirdekruvi abil pöördeid veidi suurendada ja leida ka nõelkru vi uus asend.
S e gu koo s t i st mo o t o r i keskmisel koormu s e l r e g ui e e r i t a k s e siis, kui mootoril on halb kiirendus, ta jätab vahele või kulutab liigselt kütust. Reguleeritakse doseernõela asendi muutmisega segusiibris. Segu rikastamiseks tuleb nõela tõsta, lahjendamiseks — alla lasta. Karburaatori tüübist olenevalt on doseernõelal 4 ... 8 seadeasendit, mis võimaldab segu koostist muuta kuni 40%.
Doseernõela optimaalne seadeasend leitakse kontrollsõi-tudega. Valitakse vähese liiklusega 500 ... 700 m pikkune rõhtne teelõik, mida läbitakse kiirusega 60 ... 80 km/h. Algul tõstetakse järk-järgult nõela, kuni mootori võimsus hakkab vähenema ja töötaktid hakkavad vahele jääma (paugud sumimitis), Lastes nõela niipalju tagasi, et mootortöötab stabiilselt, saadakse ta seis, mis vastab m a k s i * maalvõimsusele. Nüüd lastakse nõela järk-järgult allapoole, kuni mootori töös ilmnevad lahja segu tunnused. Seejärel tõstetakse nõela veidi ülespoole, kuni need tunnused kaovad. See seadeasend vastab suurimale ökonoomsusele. Pärast seda kontrollitakse mootori tööd vahelduval režiimil. Selleks sooritatakse kaks hoovõttu otsekäigul, tõstes kurust 50 km/h kuni 75.,, ... 85 km/h. Esimesel kontrollsõidul antakse gaasi sujuvalt, teisel — järsult. Seejuures jälgitakse hoolikalt mootori töö iseloomu. Õige reguleerimise korral mootori pöörded suurenevad tõrgeteta, väljalaskemüra on terava kõlaga ja korrapärane. Kui järsul gaasiandmisel tekkis nagu pidurdumine ja mootor «aevastas», tuleb doseernõela veidi tõsta. Kui mootor järsul gaasi andmisel suurendab pöördeid alles pärast väikest pausi, on segu rikas ning nõela tuleb lasta allapoole.
Segu koostise õigsust näitab ka süüteküünla isolaatori alumise osa ja elektroodide värvus. Kui kõhe pärast 1,5 ... 2,0 km läbisõitu kiirusega 75 ... 80 km/h väljakee-ratud küünal on mustjas (tahmajälgedega), siis on segu rikas. Isolaatori valkjas värvus aga vihjab lahjale segule.
[/quote]