Sõit "seljakotina/-ga"

[Tirts]

Minul on sõidukogemust seljakotina küll ainult paari sõidu jagu, aga paneks sellegi siia kirja. Enne esimest sõitu öeldi kohe ära, et "kui sa kurvis mulle vastu punnima hakkad, oleme mõlemad teelt läind". Eks see pani natuke põdema küll ja seetõttu olin alguses kurvides natuke liiga agar olnud, aga õnneks olen ma üks väike ja kerge seljakott nii et kompenseerimisega juhil probleeme ei tekkinud. Alguses ehmatas ka jalgade lahtipõrkumine, kui kuskilt lohust või muhust üle sai mindud, aga seda õpid ise vältima. Kuna sõit on bike'iga, hoian juhil parajalt mõõdukalt ümbert kinni, pidurdustel keeran peopesad vastu paaki, et liiga selga ei vajuks. Reied vajavad ilmselt veel trenni
Kui juhti usaldad, on keha lõdvestunud ja töötab talle kaasa isegi siis, kui kõrvade vahel on täielik kramp. Vastutulev rekka või autojuht, kes tahavaatepeeglist tsiklit nähes keset teed võtab, tekitavad seda vahel ikka Muidu meeldis mulle see, et esimesed sõidud toimusid teedel, mida ise palju autoga olen läbinud. See, et tee on tuttav, tekitas ka kuidagi julgema tunde.
Muud ei oskagi lisada; eks kogemus õpetab kõige rohkem. Ah, tegelt veel - kui te Põlvamaal juhtute trehvama ühte seljakotti, kes teile teretuseks ei viipa, siis andke armu. Seljakotina harjumine on nagu juhilubade tegemine - alguses on tähelepanu ainult juhtimisel (siin siis juhist kinni hoidmisel), küll ajapikku tuleb puhas sõidu ja ümbritseva nautimine