õhtust sõidukaaslast Tallinnas

[rattaletõmmatud]

miskipärast kahtlustan et tegelikult ei eputanud ega kihutanud seal eriti keegi, ma mäletan esimesi kordi kui õhtul sõitmas käisin, alguses oli ka selline tunne et et ei suuda eluilmaski selle kihutamisega sammu pidada, tegelikkuses oli asi nii et magasin kiirendused maha, sekundist piisab , et järelejõudmiseks tuli kiirendada kas kõvasti rohkem või siis pikemalt kui eessõitjad, ja kohe tekkiski tunne et käib ülemõistuse andmine, hiljem kui oskasin juba tähele panna eessõitjate kehakeelt ja ka kiirendusi-pidurdusi ette näha, tuli kohe ka sõidumõnu ja rattajuhtimine ei hõivanud niipalju tähelepanu et sihtkohas higist tilkunud oleks.