Kuidas käituda kukkumise hetkel?

[creativ]

vägagi eluline ja oluline jutt mootorratturitele. eriti algajatele.

mõned mõtted lisaks. mäletan kui sain esmakordselt tänapäevase tsikli omanikuks. et sel hetkel ju ei tea mida kukkumine (tervisele, rahaliselt) kaasa toob, siis oli tihti esimestel sõitudel meeles üks asi mis kummitas pidevalt. MITTE KUKKUDA MITTE KUKKUDA. selline kinnismõte oli peas kuni esimese kukkumiseni mis osutus suht süütuks. olles hiljem kordi külje maha pannud, hakkasin kukkumisse suhtuma rahulikult ja ei põdenud väga. kukkumise kartus on algselt suur seetõttu et meil ei ole kogemust ja me ei tea kunagi millega see lõppeb. paljudel juhtudel on sõitja jaoks kukkumine justkui suur katastroof sest juba ette loetakse rahalist kulu tsikli remondiks. kukkumisest on tavaliselt adrekas üleval ja enda tervislikke probleeme ei pane üldse tähele. organism ei tunne valu. see tuleb alles hiljem.
Siit ka arvamus et kui meil on kukkumises vähe kogemusi, siis teeme kukkumishetkel "valesid liigutusi" sest oleme krambis.
Et sellest krambist üle saada on vaja siis ohtralt kukkumiskogemusi mis on ju tegelikult justkui vastuolu!
seega olen arvamusel et algaja jaoks oleks kõige turvalisem ja parim saada esimesed kukkumiskogemused liiklusest väljaspool, võimalikult ohutus kohas. ehk siis ohutus keskkonnas kutsuda esile kukkumisi. ja arvan et parim koht selleks on pehme liiv kus algaja ilma provotseerimata paneb külje kiirelt maha. arvan et parim kukkumiskool algajatele oleks mõni piirkondlik liivakarjäär, kus oleksid motokooli poolt siis korraldatud nn liivasõidu ja kukkumiskoolitused. (nagu autodel spets libedarada). siit ka mõtte edasiarendus et miks ei ole Eestis olemas ohutut motoõppe polügoni või midagi sarnast nagu autodel nimetatud liberada? Ja tulevikus peaks selline kukkumisõpe olema kindlasti koolituse kohustuslik osa. Mõelda vaid kui palju kasulikku sellest oleks liiklusohutusele! (seda teedel vedelevat kruusa ja liivajuttu olen siinsamas foorumis lugenud küll ja küll kus baigimehed kaeblevad kui tihti nad kurvis liiva või lahtist kruusa näevad ja siis oi oi kuidas see neile ei meeldi jne)
Seni kuni sellist spets õpperada ei ole, soovitaksin koolitajana igaljuhul õpilastel kukkumist mõnes liivakarjääris õppida. Ja vahet pole mis tsikliga. Liivas saab väga hästi külili nii enduroka kui baigiga (viimasega eriti kiirelt)

ja veel! algajale soovitaks üldsegi esmalt kukkumiskindlamat tsiklit.(nt kukkumisraudadega enduro või hoopis krosser)pigem on meil vastupidi et esmalt soetatakse endale kukkumise mõttes kõige ebasobivam tsikkel ehk siis baik. baigiga on kukkumine päris kallis (taastuskulud) ja sõiduõpe ka kõige vähem effektiivsem ja paraku ka liiklusohutuse mõttes kõige kiirem ja valusam vahend laksu panekuks (ülikiire ja võimas tsikkel mille manööverdusvõime on samuti piiratud). kasutatud endurokaga kukkumine pole tihti nii kallis. endurokad on mõeldud ka rohkemaks kukkumiseks (omavad tihti kukkumisraudasid ja plastikud ning metallosad on tihti tugevamad. ärge baigimehed nüüd näkku palun lööge!

siis olen märganud kui kasulikud on kohvrirauad kukkumiste puhul. toimivad nagu sliderid. ilma nendeta oleks tsikkel palju rohkem hävinud.
ja tsikli püstitõstmisel on neist ka sigapalju kasu.