Kui tihti teid kõnetatakse...

[woooohaaaaa]

Kõnetatakse üpriski tihti. Kui suvel lõunaajal töölt poodi sõidan siis poe ees on enamasti üks ratastoolis vanamees, kes alati juttu tuleb rääkima. Tavaliselt räägib oma minevikust (endine ringrajasõitja) ning pärib tsikli kohta igasuguseid küsimusi. Muidu on kõik tore aga tal on jube kehv mälu nii et peaaegu iga kord, kui teda paar päeva jälle näinud ei ole hakkab oma looga otsast pihta, nagu polekski mind enne näinud.

Samas kui ma 2 aastat tagasi tsikliga linnas kukkusin siis ainuke kes mulle appi tuli oli paar maja eemal elav vanem naine. Ütles et kuulis jubedat pauku ja jooksis akna peale. Nähes, et ma olen kukkunud ja ei liiguta, kutsus politsei ( ei saa küll aru miks mitte kiirabi aga see selleks). Tsikkel lebas keset kurvi maas ning autojuhid pressisid sellest nibin nabin mööda, samal ajal heites mulle vihaseid pilke. Lõpuks küsis üks jalakäia mult et äkki on abi vaja mille peale tõstsime tsikli püsti ja viisime ohutussaarele. Huvitav oli see, et vastassuunast sõitis minust mööda üks tsikkel, kes samuti erilist huvi ei tundnud.