GasGas Vasalemma traiel 2. ja 3. augustil → Esimest korda traieli võistlustel ja kohe kohtunikuna.

[davidsoniharald]

Niisiis, vanem vend kutsus mind appi, et neil kohtunikest puudus ja võtku ma sõber kaasa.

Esimesel päeval kihutasin Vasalemma kohale. Ma olin ainus noor, kes seal vene keelt rahuldavalt mõistis, siis läti mees Mariś tegi mulle kiire väljaõppe, mille ma pidin teistele noorematele kohtunikele kiirelt ümber eesti keeles jutustama. Esialgu tundus kõk väga keeruline ja kartsin tõsiselt, kas ma ikka hakkama saan. Mariś viis mind oma kohale ja vaikselt võistlused algasidki. Õnneks oli ka Käbi tulnud abiks ja kuna start jäi täpselt põõsa taha, siis valvas tema seal, et jalga maha ei pandaks:).

Reeglid on tegelikult lihtsad: iga kord kui jala maha paned, saad miinuspunkti, pärast kolmandat korda rohkem jala eest miinuseid ei tule. Siis võid kasvõi tsikkel jalge vahel raja läbi jalutada. Seejuures ei tohi mootorit välja suretada. Kui jalad on tsikli peal ja mootor välja sureb ning käivitad ilma jalga maha panemata, ei ole mingit karitust. Viis punkti, ehk maksimumi saad kui: sõidad väravast mööda või sõidad läbi teise klassi värava,ajad värava märgi maha, mõlemad jalad on eespool esi või taga telge, või ühel pool ratast. Veel on asju mille eest kohe saab viieka aga praegu ei meenu kohe niiviisi.

Algajad sõidavad D klassis, rada on lihtne ja pm ka kerge endurokaga läbitav. Sõtjaid vähe ja vist kõik said karika

B klass on edasijõudnutele ja seal sõidavad juba tegijad. Kaks 12 aastast poissi, üks lätlane ja teine soomlane olid seal põhimõtteliselt kuningad. Suured mehed said nende käest peksa nagu nalja. Täiest müstiline, milline tasakaal ja oskused ratta valitsemisel. Need poisid on küll vist juba lasteaiast peale lenksus olnud.

A klass oli täiesti proffidele. Seal olid ka ainsad neljataktilised rattad kasutusel. Nende rada oli jalgsi pm võimatu läbida, sest nad pidid minu koridoris sõitma 3 meetrit püstloodis seina ja siis kõrvalt alla tulema. Hoovõtumaa oli kolm meetrit. Kõik said üles, kahe päeva peale ainult üks mees kukkus seal. Siis nad pidi mingi 120cm kõrgusele kivi peale hüppama, hoovõtumaa u3meetrit. Müstiline aga üles nad hüppasid. Selline mööda kaljusid sõitmine on täiesti teisest maailmast, üks asi on seda telekast vaadata, teine asi on seda reaalses elus näha, kus kõigele on lisandunud kolmas dimensioon.

Jalgratturitest oli kaks A klassi võistlejat ja mõned madalamate klasside noored poisid. A klassi mehed pidid samuti hüppama sama 120 cm kivi otsa, kuhu A klassi siklimehedki. Esimene katse, hüpe ja tagasihüpe, ei tulnud välja. Teine katse, ilus hüpe üles ja seekord jäi ta püsima. See oli kõige raskem koht neile minu etapil.

Kahju, et eesti rattureid nii vähe oli. Julgemalt härrased, madalamad klassid on üsna lihtsad. Rula rampidel sõitmisega võrreldes ikka tublisti lihtsamad.

Triel tundub justkui igav ala, kuid kindlasti see tegelikult nii ei ole. Rajad on tehnilised ja vajavad väga head tasakaalu ja sõiduoskust. Kõik see on harjutatav, lihtsalt tahtmist ja kannatlikkust on vaja. Kõvad krossimehed sõidavad ka väga palju traieli rattaga, sest see annab suure füüsilise koormuse ja hea ratta tunnetuse.

Pärast võistlusi võtsin vennalt ratta ja läksin kah esimest korda tutvust tegema siis traieliga kruusahunnikute otsas. Alguses on väga imelik sõita, pole paaki jalgevahel ja ainsad toetuspunktid on käed-jalad. Esmatutvus sujus rahulikult, mõnus oli. Kui sain selgeks, kuidas see asi käitub ja juhtimisvõtetele, läksin huvitavamaid kohti otsima. Mingist hetkest muutus sõitmine hasardiks ja esimest korda kui jala maha panin, avastasin, et tunnen end rattal palju paremini kui maal Poole tunniga olin võhmal ja selleks päevaks aitas.

Järgmine päev võtsin jälle pärast võistlusi venna ratta ja siis hakkas alles tõeline FUN peale. Müstiline milliseid tõuse ja langusi, hüppeid see ratas kannatab. Võid vabalt telliskivi suurustel paekamakatel sõita, turnida karjääri kaldal, sõita mudas või taga ratta peal. PURE FUN!!! Siiski, pool tundi ja võhm väljas, lõpus leidsin, et võõra ratta kohta sõitsin juba liiga hullult ja pidin ennast tagasi hoidma.

Võistluste korras uputati ka üks ratas korralikult ära, nii et kõik kohad vett täis. Ühes kohas läks rada läbi vee. Vanem vend pani ka korralikult käna ja kurtis jala valu, kuid polnud hullu. Siiski avastasime ta ratta paagilt kaks ümarat jälge ja tekkis arvamus, et kas see ikka oli jalg, mis valutas .

Kaitsmeid eriti ei kanta, sest tempo on hästi madal ja kukkumised rohkem otse alla poole. Kiiver on ikka kohustuslik.

Pealtvaatajaid oleks võiud palju rohkem olla, võistlus oli ju täiesti tasuta ja iga sikliomanik oleks seda nautinud, sest tervele rajale oli võimalik tsikliga ligi pääseda. Normaalse tsikliga. Loodan, et ala muutub eestis populaarsemaks ja sõitjaid tuleb juurde.

Ala ise on suhteliselt odav, sest püsikulud on madalad. Suurim investeering on ratas ja kui seda puruks ei kuku, siis võid mitu aastat sõita, ilma et kätt peaks külge panema. Rehvid kuluvad vähe, bensiini samuti. Heeblid on muidugi kuluosa, neid ikka läheb. Samuti siselohvid, sest kui sõidad 0,4 bari rõhuga teravate kivide otsas, läheb lõpuks midagi ikka katki. Ratas on muidu väga kukkumiskindel ja kannatab hirmsat lammutamist ennem kui midagi katki läheb. Tänava peal saab nendega ka sõita, tuled viled küljes ja võib ka registreerida. Iseasi muidugi, kas keegi tahab

Mina ostan ka endale traieli tsikli nüüd .