Motoürituste kajastamine ajakirjanduses.

[tige päkapikk]

Kes prääksub nagu part, ja kõnnib nagu part, ja näeb välja nagu part, see ongi part... Asja mõte selles, et kui üritusel pole erilist sisu ja on palju joomareid siis ju jääbki kaadrisse sisutu üritus ja joomarid? Võibolla ma olen natuke imelik, a mulle tundub, et 10 aastat tagasi kokukatel oli seltskond teistsugune ja kuidagi organiseeritum oli asi. Mitte et praegused kokukad üdinisti jamad on, lihtsalt vahe on sees.

Nii palju , kui mina olen tsikli üritustel käinud ja neid ei ole vaid kaks, siis valdav enamus(muidugi mitte alati) on praktiliselt rullnokad. Raske seda öelda, aga nii ju on. Segi peaga vaja istuda ratta selga ja näidata kui maru alfaisane ta on ja igast muud kammajaad teha. Samas jällegi võiks selle välja vabandada, et sellised üritused ongi selleks, et saaks end välja elada. Eks see ole igaühe enda arvamus ja inimene ise teab mismoodi ta käitub mõnes kohas.

Vat just sellsamasel põhjusel liigun mina aina vähem neid niinimetatud kokkutulekuid pidi. Kümmekond aastat tagasi kohtasid seal meeldivat seltskonda, kes olid isemoodi fanaatikud, enamasti intelligentsed inimloomad. Nüüdsel ajal aga ... enamasti kamp joodikuid, kellel kaks ühist omadust - nad on endale motika hankinud ja neil on hirmus suur ego. Selle jutu peale võib nüüd tulla hirmus hädakisa aga kodanikud mootorratturid, võtke julgus rindu ja vaadake oma ridu kriitilisema pilguga üle. Ikka oksendamiseni on meiesekka tekkinud neid ennastäis kõvatajaid tühikargajaid joodikuid. On see siis motokultuur Eesti moodi ?

Lahendusi asjaloole kaks :

1. Teha kõik üritused eriti kinnisteks, keelata kaamerad, fotokad ja ka pildistavad moblad ning lakkuda end seaemaks. Kas sedapidi motokultuur ka areneb ja kuhusuunas, see on iseküsimus.

2. Harida seda nn. tänapäevast motoseltskonda, vajadusel teha lihtsalt must nimekiri kodanikest, kelle inteligentsus ei võimalda avalikest üritustest osavõttu. Miskipärast tundub mulle, et motokultuur hakkaks natuke arenema (jõlesinisilmne minust )