Motoürituste kajastamine ajakirjanduses.

[Mari Öö]

ma nüüd räägin ajakirjanikuna. mitte ajakirjanikke kaitstes, vaid meie tööd selgitades.

• teil ei ole õigust "kooskõlastada kajastuse sisu". kellelgi pole õigust mulle kui ajakirjanikule öelda, et meil siin küll löödi kellelgi pea lõhki, aga sellest sa ei tohi kirjutada. ma kirjutan, mida ma näen. kui te ei taha, et ma seda kirjutan, ärge näidake mulle. (või rääkige minuga kenasti ja saame kokkuleppele, mida on vaja ja mida mitte. sellest allpool eraldi.) aga KEELATA seda või teist kajastada või käskida teha nii või naa, selleks ei ole õigust.

• samas pole ajakirjanikel õigust filmida ja salvestada, kui üritusel on selline piirang. kui kaamerakeeld on väraval kirjas, siis seest leitud kaamerad on korraldajal õigus välja saata ja salvestused kuidagi ära võtta. juriidiliselt ma täpselt ei tea, kuidas see äravõtmine käiks, aga tegu on ju kinnise üritusega, mitte tavalise tänavaga, kus igamees kõnnib. ja korraldaja teeb reeglid. ja kui ei tohi, siis ei tohi.

• kaamerate keelamisega (või lubamisel erandjuhtudel ja eelneval kokkuleppel, mis tähendab, et usaldusväärsed kroonikud saavad oma asja ikka ära ajada) saate (loodetavasti) piirata kollase telemeedia kajastusi, aga kirjutav meedia on kontrollimatum. sa ei saa ju pastakaid või inimeste mälusid väravas ära korjata sellest pole aga midagi hullu, sest kirjutamine on raskem kui kaameranupu vajutamine ja tekst mõeldakse paremini läbi kui ekraanil jooksev läbu; kui siiski ei mõelda ja mingi jama ilmub, siis kirjalik kajastus ei pälvi eales nii palju tähelepanu kui lõik teles. televisioon on kõige võimsam meedium, aga kaamerad on kõige kergemini keelatavad.

• eelakrediteering ei pruugi päästa. just nii, nagu käbi ütles: kui mingit slõl skandalisti ei akrediteerita, ostab ta pileti ja tuleb ikka, nagu tavaline osaleja. seda ei suuda korraldaja eriti kontrollida, kes miks kohale tuleb.

• veel üks soovitus ürituste korraldajatele: kui ajakirjanikega üritusel või enne kohtute, võtke nede jaoks aega. pommitage neid rohke ADEKVAATSE infoga. seletage tausta, andke me kultuurist aimu, rääkige selle või teise inside-nalja sisu, viige nad asjadega kurssi jnejnejne. las nad tunnevad end pädevana - vähemalt tavaseltskonnas - ja kui neil on juba natuke tunne, et nad asjast teavad või "omad" on, kajastavad nad väiksema tõenäosusega negatiivset. laske neil vaimustuda, haarake nad kaasa, tehke neist sõbrad. tõsi, see punkt ei tööta, kui tullaksegi joodkuid ja skandaali otsima. enamasti siiski ei tulda, ma loodan.

• aga alati jäävad värdjad tavakodanikud, kes filmivad mobiiltelefoniga ja saadavad väikse nutsu või pisukese feimi nimel ise telesse!