Õnnetused mootorratastega

[wobla]

Tervitus!

Panen siis omad patud kah kirja. Sain eelmisel sügisel esimest korda käe valgeks. Ühel sügisesel laupäeval liikusin Riia mäest alla ja Võidu silla peale. Sain veel viimase rohelisega üle ristmiku, kui minu ees olev autode kolonn ootamatult pidurdas - sillal oli asfalt üles freesitud. Tõmbasin "muidugi" esiratta plokki, lasin veel korra lahti, kuid siis tõmbasin uuesti plokki. Tõmbas esiratta alt ära ja külili olingi. Õnneks sain aga enne autosid pidama ja tagant ükski üle kah ei sõitnud. Sikutasin siis aga jala tsikli alt välja ja suretasin mootori välja. Siis aga üritasin ratast püsti vinnata aga ehmatusest vägi läinud. Autojuhid sõitsid silmad suured peas mööda, keski kinni ei pea. Siis, tänud talle, mõne hetke pärast pidas üks noormees kinni. Nokats peas (välimuse järgi täielik rullnokk), hops ratta juurde, vinnasime koos selle püsti, küsis veel üle, kas kõik OK ja kihutas minema. Säh sulle rullnokkasid, kui härrasmehed mööda sõidavad. Inimeste üle ei tohi ikka välimuse järgi otsustada!

Lükkasin siis ratta tee äärde ja vaatasin kahjud üle - endal vasaku jala hüppeliiges muljutud ja mitte eriti liikuv, muidu riided ja kiiver terved, ainult saapa kriipis veidi ära. Kuna kukkumise hetkel oli kiirus juba nii väike, siis tagantjärele ei oska üteldagi, kas pea koos kiivriga puudutasid maad või ei, kiivril pole kriimugi. Selgeks sai kohe ka see, et kui hea on elementaarnegi sõiduvarustus - kaitsmed, katsmed, kaitsmed... Isegi XJ900, vanake, jäi suht terveks - katki suunatuli, natuke esiklaas, mõned kriimud, paagil mõlk ja muidugi mõnevõrra mahlasid väljas. Kogusin siis ennast veidike ja sõitsin väikese otsa vanemate juurde, et ratas õli toomise ajaks hoiule jätta.

Edaspidi luban libetates oludes rohkem tagapidurit kasutada ja kaugemale ette vaadata, tegelikult ma ju teadsin, et sild on üles freesitud, aga ei tulnud meelde. Ja jalg hakkas kah paari kuu möödudes jälle päris hästi käima.

Üks õpetlik lugu on veel rääkida - see on veel varasemast ajast, eelmisest suvest. Sai liigutud Musiga Tallinn - Tartu maanteel Tartu suunas, õhtusel ajal. Ilus kuiv tee, mõõdukas liiklus, ideaalsed olud. Tartu poolt liikus vastu kolonn. Äkki alustas üks auto kolonni seest möödasõitu ja õkva otse mulle vastu, ja muudkui tuli ja tuli ja tuli.... Õnneks ei toimunud see liiga äkki. Võtsin hoo maha, tõmbasin nii paremale kui sain, pidevjoonest isegi üle, veel teeserva poole. Pääsesime kõik õnnelikult.

Loo moraal - ilmselt pimestas sõiduauto juhti õhtune päike ja ta ei märganud meid, loodan seda. St loodan, et tegu ei olnud sadistiga, kelle eesmärgiks oleks olnud ninad kokku panna. Minu jaoks oli asi sellel hetkel natuke huvitav-naljakaski. Auto alustas möödasõitu ja aega oli maa ja ilm ja lihtsalt sõitis otse peale. Musi läks selle peale küll päris vihaseks ja hakkas autojuhile rusikaga vehkima.

Loo moraal - hea, et ei kaotanud külma närvi ja tee oli piisavalt lai, kuid paha oli see, et ei asunud kohe esituld vilgutama.