Sõit "seljakotina/-ga"

[M2]

Mina tavaolukorras ümber juhi väga kõvasti kinni ei hoia. Põlved (ka reie sisekülg) on tõepoolest just need kehaosad, mis suurimat tuge pakuvad. Kuna sõitja enda jaoks on oluline kaasreisija poolt saadav tagasiside tema kindlalt istmel püsivuse kohta, siis jalgade haarde tugevuse põhjal peaks seda kerge hinnata olema. Püüdes juhti sõidu ajal võimalikult vähe segada (vältides liigset libisemist ette, koksakaid kiivrite vahel, järske haardeid kiirendustel), kasutan paagi toetavat tuge ja seda nii järsematel pidurdustel kui ka teravamatel startidel ning käiguvahetustel. Kui sagedamini selles rollis olla ja püüda "lugeda" juhi tegevus (nt tunneteda ette käiguvahetamise hetke), siis tekib ühel hetkel tunne, nagu sõidaks ise. See eeldab muidugi sobivust sõitjapaari vahel. See, et sõidusuunas eriti midagi ei näe, seab sind tegelikult fakti ette, et tuleb tunnetada ratta liikumist, mis omakorda nõuab õiget kaalujaotust (iseenda raskuskeskme optimeerimist vastavalt isteasendile, kiirusele ja järgnevale tegevusele), et toimuvast aimu saada (sportlike rataste puhul on see isegi lihtsam, sest kehaasend võimaldab seda ilma suurema pingutuseta). Küll aga on just ebatasasused teel need, millest kangesti tahaks teada saada varem, kui siis, mil pead juba jalaraudu otsima hakkama.

Kole tark jutt sai nüüd, aga minul on siiani toiminud.