Mootorratturite reisikirjad
Sel aastal sai siis teoks tsiklireis Baierimaale. Sihtkohaks oli Garmish- Partenkirchen lõuna Saksamaal. Osavõtjaid oli kolm: mina, naine ja Kawa ZZR1100. Et vältida Poolat planeerisime osa sõidust praamiga Klaipedast- Sassnitzisse Saksamaal. Kuna praam väljus Klaipedast 1600 ja check in lõppes 1500, siis tuli varakult teele asuda. 650km teekonda alustasime Tallinnast 10. juuni varahommikul, täpsemalt 0500. Ilm oli päeva jooksul ilus ja kõik sujus ladusalt. Piiridel ei kästud isegi kiivrit ära võtta. Leedus pöörasin liiga vara Klaipeda peale, mistõttu tuli läbida remondis olevat teed oma 20-30km jagu. Kohati oli tee kaetud lahtise killustikuga, mis tegi sõitmise raskeks, üle 30-40 ei kannatunud keerata. Ees nühkis suur veok ning enamuse ajast sõitsime tolmupilves. Klaipeda sadamas sujus samuti kõik enam- vähem. Kinni pandud piletid ostsime välja ja siis suundusime laeva järjekorda. Seal sai oma tunnike järjekorras oodata, sest enne laaditi veokid peale. Laev oligi rohkem veokitele ja raskemale tehnikale (ka vagunitele) mõeldud ning enamus kundedest olid ka veoautojuhid, kuid oli ka leedukaid ja saklasi sõiduautodega. Kajut oli kahekohaline ja suht normaalne. Õhtusöök maksis 10eur, hommikul sai 5euri eest rootsi lauas süüa nii palju vats kannatas, õlu maksis umbes 30eeki. Esmaspäeval, 11. juuni hommikul kell 1000 oli laev Saksas Sassnitzi sadamas Rügeni saarel. Tundus, et laeval saime me päris kuulsaks, kajuti võtit ära andes ütles pootsman või kes iganes ta oli „ahaa, need on meie eestlased”, soovis head teed ja kõike paremat. Enne teda oli meiega pikalt ja põhjalikult üks laeva töömeestest rääkinud. Pärast passikontrolli võttis Saksa toll meid korraks „rajalt maha”. Küsis, et kas meil suitsu või alkoholi on. Saades vastuseks kategoorilise „ei”, lasi ta meid minema. Paar meetrit eemal teatas naine, et meil on ju 4 „Pulsi” paagikotis Saksa sõpradele. Aga noh, tagasi me ka minema ei hakanud.
Laevalt maas, võtsime suuna Berliinile, eesmärgiga käia ära loomaaias ja näha jääkarupoeg Knuti. Kohale jõudes selgus, et Knutil oli juba uneaeg ja mõmmik oli teki alla pandud. Väike peatus ja kohvi Brandenburgi väravate juures ja edasi ööbimiskohta Etap hotelli Dessaus, Berliinist umbes 100km allapoole. Hommikul 12.06 sõitsime Wittenbergi, et näha seda UST, mille külge 1517 aastal Martin Luther naelutas oma 95 teesi, taasalgatades protestantliku reformatsiooni. Väike tiir Wittenbergi linnas ja edasi Müncheni ja Garmishi peale, ees ootas 550km autobaane, kella 2100 paiku jõudsime sihtkohta Garmish- Partenkirchenisse. Ööbimiskoha aadressi GPS-i toksides ei pannud ma tänava nime järele sõna „strasse” ja GPS juhatas mind kuskile linnaserva heinamaale. Mõtlesin juba, et mingi nali Baieri moodi, aga mööda jalutav vanapaar juhatas meile õige suuna kätte ja edasi oli juba kõik „delo tehniki”. Öömajas võeti meid lahkelt vastu, tuba oli kolmandal korrusel ja aknast avanes miljonivaade Alpidele. Järgmisel päeval ehk kolmapäeval külastasime umbes 60km kaugusel asuvat Neuschwansteini lossi, mille kuningas Ludwig II oli ehitanud oma naisele. Lossi juurde pääsemiseks tuli ca pool tundi jalgsi kõmpida. Loss ise on muidugi vägev. Vaated on majesteetlikud. Lossi sisemusega tutvumiseks tuli lunastada järjekorranumber nagu meil pangas või lihaleti ääres ja siis oodata, millal sinu grupi number väravaposti otsas plinkima hakkab. Selle lossi vastas mäe küljel oli teine loss, kollastest kividest. Tolle olevat Ludwig ehitanud selleks, et sealt aknast oma maalilist Neuschwansteini imetleda.
Ülejäänud päeva pühandasime tutvumisele oma ajutise kodulinna Garmish- Partenkircheniga. Samal õhtul kutsus majaperemees meid Straussi kontsertile GaPa kontserdimajas, kuna oli käimas just Straussi muusikale pühendatud nädal. Neljapäev algas GaPa külje all oleva Partnachklammi mägijõe külastamisega, kohati tekitas veevool sellist müra, et omavahel rääkimine oli võimatu. Edasi sõitsime Münchenisse, kuna ilm oli sigapalav, siis ei viitsinud seal eriti pikalt ringi vaadata. Reedel vallutasime köisraudtee abil Saksamaa kõrgeima tipu Zugspitzi. 2962 m kõrguselt avanes võrratu vaade igas suunas, lisaks meeldiv +5 sooja vahelduseks 1000m peal valitsevale +30 kraadile. Reede õhtul sõitsime külla minu tsikli endisele omanikule Marcusele, kes elab GaPa-st umbes 100km lääne poole. Nimelt kaks aastat tagasi, tööjuures igavledes mõtlesin, et surfaks õige mobile.de-s väheke ringi. Otsisin rattaid mootoriga üle liitri, silma jäid mitmed Kawa ZZR1100 just tänu oma ilusale välimusele. Huvi pärast saatsin välja kümmekond meili, paludes pilte ja lisainfi, ainuke ingliskeelne ja normaalne vastus tuli Marcuselt. Tegelikult ma ei plaaninudki uue ratta ostu, aga üks asi viis teiseni, teine kolmandani ja kui juba unes hakkasin ratast nägema, siis enam ei saanud, pidin ära ostma. Kogu tehing, transport Eestisse ja ARK-i toimingud sujusid üllatavalt libedalt. Peale seda kutsus Marcus mind enda juurde külla, koos rattaga, sel aastal sai see teoks.Laupäev ja pühapäev möödusid Alpi teedel kallutades ja õhtuti liha grillides ning õlut rüübates ning maailma asju arutades. Muuseas Marcus on selline 50-tuuri „vana” ja sõidab hetkel BMW K1200-ga.Alpiteedel kallutas ta nagu segane- see on minu tagasihoidlik arvamus. Minu kohta ütles ta, et pole veel näinud, et keegi seal nii aeglaselt sõidaks
. Pühapäeval südamlik hüvastijätt Marcusega ja algas sõit GaPa-sse väikse ringiga läbi maaliliste Austria külade. Muuseas Austrias maksab bensiin umbes 1,1 euri, Saksas 1,4 euri. Pühapäeva õhtu läks asjade pakkimisele ja niisama tiksumisele. Tagasisõit koju algas esmaspäeval, esimene vahepeatus oli Nürnbergis, kus ka ööbisime. Kohustuslik vanalinna külastus ja bratwurst sauerkrautiga käisid sinna juurde. Teisipäeva lõunaks jõudsime Dresdeni lähedale Köningsteini kindlusesse. Tasemel koht: ilusad vaated, lisaks mõned huvitavad muuseumid. Õhtul kolasime ringi Dresdeni vanalinnas, mis oli väga väike, kuid see- eest väga ilus. Kolmapäeval sõitsime Berliini, käisime ühes kohvikus, mida me 2 aastat tagasi Berliinis olles tihti külastasime (kohvi oli endiselt väga hea ja saiakesed endiselt suured). Platsis olid ka varblased, kes meilt saia nuiasid. Ilmselt olid need samad tüübid, keda me kaks aastat tagasi nägime, muuseas ka müüja kohvikus oli sama. Neljapäeval alustasime varakult sõitu sadamasse Rügeni saarel, ilm oli udune ja niiske. Jällegi sujus sadamas kõik nagu õlitatult, reede hommikul olime Klaipedas ja kella 2100 paiku kodus.
Seljataha jäi umbes 5000km, ratas töötas tõrgeteta, õli kulus umbes 200-300g, bensiini umbes 300 l. Nagu ikka, jäi paar päeva puudu: käimata jäi Glossgloeckneril ja Salzburgis.
Järgmine aasta on plaanis kerge militaarsuunitlusega reis Normandiasse, Prantsusmaale, et vaadata Normandia dessandi maabumispaika ja veeta nädalakese ka Pariisis.
Mõned pildid ka: http://www.foto24.ee/album/21197
Laevalt maas, võtsime suuna Berliinile, eesmärgiga käia ära loomaaias ja näha jääkarupoeg Knuti. Kohale jõudes selgus, et Knutil oli juba uneaeg ja mõmmik oli teki alla pandud. Väike peatus ja kohvi Brandenburgi väravate juures ja edasi ööbimiskohta Etap hotelli Dessaus, Berliinist umbes 100km allapoole. Hommikul 12.06 sõitsime Wittenbergi, et näha seda UST, mille külge 1517 aastal Martin Luther naelutas oma 95 teesi, taasalgatades protestantliku reformatsiooni. Väike tiir Wittenbergi linnas ja edasi Müncheni ja Garmishi peale, ees ootas 550km autobaane, kella 2100 paiku jõudsime sihtkohta Garmish- Partenkirchenisse. Ööbimiskoha aadressi GPS-i toksides ei pannud ma tänava nime järele sõna „strasse” ja GPS juhatas mind kuskile linnaserva heinamaale. Mõtlesin juba, et mingi nali Baieri moodi, aga mööda jalutav vanapaar juhatas meile õige suuna kätte ja edasi oli juba kõik „delo tehniki”. Öömajas võeti meid lahkelt vastu, tuba oli kolmandal korrusel ja aknast avanes miljonivaade Alpidele. Järgmisel päeval ehk kolmapäeval külastasime umbes 60km kaugusel asuvat Neuschwansteini lossi, mille kuningas Ludwig II oli ehitanud oma naisele. Lossi juurde pääsemiseks tuli ca pool tundi jalgsi kõmpida. Loss ise on muidugi vägev. Vaated on majesteetlikud. Lossi sisemusega tutvumiseks tuli lunastada järjekorranumber nagu meil pangas või lihaleti ääres ja siis oodata, millal sinu grupi number väravaposti otsas plinkima hakkab. Selle lossi vastas mäe küljel oli teine loss, kollastest kividest. Tolle olevat Ludwig ehitanud selleks, et sealt aknast oma maalilist Neuschwansteini imetleda.
Ülejäänud päeva pühandasime tutvumisele oma ajutise kodulinna Garmish- Partenkircheniga. Samal õhtul kutsus majaperemees meid Straussi kontsertile GaPa kontserdimajas, kuna oli käimas just Straussi muusikale pühendatud nädal. Neljapäev algas GaPa külje all oleva Partnachklammi mägijõe külastamisega, kohati tekitas veevool sellist müra, et omavahel rääkimine oli võimatu. Edasi sõitsime Münchenisse, kuna ilm oli sigapalav, siis ei viitsinud seal eriti pikalt ringi vaadata. Reedel vallutasime köisraudtee abil Saksamaa kõrgeima tipu Zugspitzi. 2962 m kõrguselt avanes võrratu vaade igas suunas, lisaks meeldiv +5 sooja vahelduseks 1000m peal valitsevale +30 kraadile. Reede õhtul sõitsime külla minu tsikli endisele omanikule Marcusele, kes elab GaPa-st umbes 100km lääne poole. Nimelt kaks aastat tagasi, tööjuures igavledes mõtlesin, et surfaks õige mobile.de-s väheke ringi. Otsisin rattaid mootoriga üle liitri, silma jäid mitmed Kawa ZZR1100 just tänu oma ilusale välimusele. Huvi pärast saatsin välja kümmekond meili, paludes pilte ja lisainfi, ainuke ingliskeelne ja normaalne vastus tuli Marcuselt. Tegelikult ma ei plaaninudki uue ratta ostu, aga üks asi viis teiseni, teine kolmandani ja kui juba unes hakkasin ratast nägema, siis enam ei saanud, pidin ära ostma. Kogu tehing, transport Eestisse ja ARK-i toimingud sujusid üllatavalt libedalt. Peale seda kutsus Marcus mind enda juurde külla, koos rattaga, sel aastal sai see teoks.Laupäev ja pühapäev möödusid Alpi teedel kallutades ja õhtuti liha grillides ning õlut rüübates ning maailma asju arutades. Muuseas Marcus on selline 50-tuuri „vana” ja sõidab hetkel BMW K1200-ga.Alpiteedel kallutas ta nagu segane- see on minu tagasihoidlik arvamus. Minu kohta ütles ta, et pole veel näinud, et keegi seal nii aeglaselt sõidaks
. Pühapäeval südamlik hüvastijätt Marcusega ja algas sõit GaPa-sse väikse ringiga läbi maaliliste Austria külade. Muuseas Austrias maksab bensiin umbes 1,1 euri, Saksas 1,4 euri. Pühapäeva õhtu läks asjade pakkimisele ja niisama tiksumisele. Tagasisõit koju algas esmaspäeval, esimene vahepeatus oli Nürnbergis, kus ka ööbisime. Kohustuslik vanalinna külastus ja bratwurst sauerkrautiga käisid sinna juurde. Teisipäeva lõunaks jõudsime Dresdeni lähedale Köningsteini kindlusesse. Tasemel koht: ilusad vaated, lisaks mõned huvitavad muuseumid. Õhtul kolasime ringi Dresdeni vanalinnas, mis oli väga väike, kuid see- eest väga ilus. Kolmapäeval sõitsime Berliini, käisime ühes kohvikus, mida me 2 aastat tagasi Berliinis olles tihti külastasime (kohvi oli endiselt väga hea ja saiakesed endiselt suured). Platsis olid ka varblased, kes meilt saia nuiasid. Ilmselt olid need samad tüübid, keda me kaks aastat tagasi nägime, muuseas ka müüja kohvikus oli sama. Neljapäeval alustasime varakult sõitu sadamasse Rügeni saarel, ilm oli udune ja niiske. Jällegi sujus sadamas kõik nagu õlitatult, reede hommikul olime Klaipedas ja kella 2100 paiku kodus.Seljataha jäi umbes 5000km, ratas töötas tõrgeteta, õli kulus umbes 200-300g, bensiini umbes 300 l. Nagu ikka, jäi paar päeva puudu: käimata jäi Glossgloeckneril ja Salzburgis.
Järgmine aasta on plaanis kerge militaarsuunitlusega reis Normandiasse, Prantsusmaale, et vaadata Normandia dessandi maabumispaika ja veeta nädalakese ka Pariisis.
Mõned pildid ka: http://www.foto24.ee/album/21197
Liitu vestlusega
Vestluses osalemiseks pead sa olema motokommuuni liige
Avan konto
Pole veel liige? Pole probleemi, registreeru ja liitu.
Liikmena saad sa ise postitada ja vastata teisetel või tellida endale teavitusi vestluse edenemise kohta.
Kõik siin on tasuta ja võtab vaid minuti. Kohtusi sellega ei kaasne.