Õnnetused mootorratastega → Rattaga kraavi
Rattaga kraavi
No nii, hooaeg on siis uhkelt alanud ja tänu autojuhtide segadustekitavale sõidustiilile sai eile ektreemolukordades käitumist harjutada.
Töristan siis eile õhtul rahulikult (100-110 km/h) Tallinnast Ardu suunas, seljakott peal ja meel hea peatse kojujõudmise üle. Ees sõidab juba paarkümmend kilti miski Mazda 6, pikivahe normaalne, teisi liiklejaid pole, mööda sõita ei viitsi. Peale Koset ca 10 kilti tuleb kurv metsavahelt välja ja algab ilus sirge, sõidad nagu ameerika filmis mõnusasti õhtusse.
Mazda mehel tuli vist tukk või väsimus peale ja otsustas auto keset teed kinni pidada. Esialgu ei vaevunud ta suunatulega jändama, võttis telgjoone ligidale ja usinalt pidurdas. Vaatasin, et keerab vist vasakule teelt maha (miski tee sealt läks). Võtsin kiirust pisut maha ja hoidsin paremale, et kui auto lõpuks keerama hakkab, siis saan paremalt mööda pöristada (ruumi oli juba laialt, lai see jaapani auto ikka on).
Noh, autojuhil tuli vist meelde, et ta on keset teed peaaegu seisma jäänud ja see ei ole arvatavasti kõige parem mõte. Parem ikka pärisuuna teepeenral elu üle põhjalikult ja "turvaliselt" järele mõtelda. Laksas parema suuna sisse ja blokkis rahulikult diagonaalstiilis sõites väga eeskujuliku ja sujuva esitusega minu sõidujoone ära.
Mazda numbrilaud silme ees virvendamas kasutasin kõike mis võimalik, et saaks ratta ja tagapamperi kontakti vältida. Ise mõtlen, et kas seljakott püsib taga peal või ei. Meelde tuli vormelisõit, kus liider katab tagumise möödamineku katsed - krdi hea esitus autojuhilt tuleb tunnistada (kompliment) - kuhugi peale kraavi pöörata enam polnud. Puud paistsid kraavis ka ilusad ja rohelised.
Viimase abinõuna, ise juba kruusa peal, tõmbasin veel tagumise ratta blokki ja rikkusin sellega ilusa teepeenra ära. Vajusime mõnusasti rattaga teepeenrast ca meetri jagu alla, oli hea ja pehme pinnas, ratas jäi ilusasti püsti seisma.
Autojuht istub autos, kui hakkasin tema poole minema, siis tuli välja ja vabandas mis hirmus. Küsib, et kuidas teie siia saite (20 kilti sõitsin ahvil taga!) Aitas ratta väljagi lükata
Soovitasin teinekord suunatuld kasutada ja varakult selgusele jõuda sõidusuuna osas ning sõitsime edasi koju. Mis sa ikka teed kui mees ise nii õnnetu ja uim, ei taha nagu niisama kakelda ja kiskuda ka... Aga krt hinge teeb täis kui niimoodi välja rammitakse sind.
Töristan siis eile õhtul rahulikult (100-110 km/h) Tallinnast Ardu suunas, seljakott peal ja meel hea peatse kojujõudmise üle. Ees sõidab juba paarkümmend kilti miski Mazda 6, pikivahe normaalne, teisi liiklejaid pole, mööda sõita ei viitsi. Peale Koset ca 10 kilti tuleb kurv metsavahelt välja ja algab ilus sirge, sõidad nagu ameerika filmis mõnusasti õhtusse.
Mazda mehel tuli vist tukk või väsimus peale ja otsustas auto keset teed kinni pidada. Esialgu ei vaevunud ta suunatulega jändama, võttis telgjoone ligidale ja usinalt pidurdas. Vaatasin, et keerab vist vasakule teelt maha (miski tee sealt läks). Võtsin kiirust pisut maha ja hoidsin paremale, et kui auto lõpuks keerama hakkab, siis saan paremalt mööda pöristada (ruumi oli juba laialt, lai see jaapani auto ikka on).
Noh, autojuhil tuli vist meelde, et ta on keset teed peaaegu seisma jäänud ja see ei ole arvatavasti kõige parem mõte. Parem ikka pärisuuna teepeenral elu üle põhjalikult ja "turvaliselt" järele mõtelda. Laksas parema suuna sisse ja blokkis rahulikult diagonaalstiilis sõites väga eeskujuliku ja sujuva esitusega minu sõidujoone ära.
Mazda numbrilaud silme ees virvendamas kasutasin kõike mis võimalik, et saaks ratta ja tagapamperi kontakti vältida. Ise mõtlen, et kas seljakott püsib taga peal või ei. Meelde tuli vormelisõit, kus liider katab tagumise möödamineku katsed - krdi hea esitus autojuhilt tuleb tunnistada (kompliment) - kuhugi peale kraavi pöörata enam polnud. Puud paistsid kraavis ka ilusad ja rohelised.
Viimase abinõuna, ise juba kruusa peal, tõmbasin veel tagumise ratta blokki ja rikkusin sellega ilusa teepeenra ära. Vajusime mõnusasti rattaga teepeenrast ca meetri jagu alla, oli hea ja pehme pinnas, ratas jäi ilusasti püsti seisma.
Autojuht istub autos, kui hakkasin tema poole minema, siis tuli välja ja vabandas mis hirmus. Küsib, et kuidas teie siia saite (20 kilti sõitsin ahvil taga!) Aitas ratta väljagi lükata
Soovitasin teinekord suunatuld kasutada ja varakult selgusele jõuda sõidusuuna osas ning sõitsime edasi koju. Mis sa ikka teed kui mees ise nii õnnetu ja uim, ei taha nagu niisama kakelda ja kiskuda ka... Aga krt hinge teeb täis kui niimoodi välja rammitakse sind.K1200S