Born to be wild, ehk nelja päevaga Nordkappi ja tagasi..
Moderaator: Moded
Born to be wild, ehk nelja päevaga Nordkappi ja tagasi..
Born to be Wild
Etendus ühes vaatuses
Tegelased:
Head:
Piret ja Anorektik
Helen ja Poronvaara
Kiirteed
Jorn
Esa ja tema ema
Esso tanklakett
Kaamanen
Saaremaa viin
Pahad:
Põhjakitsed
Tuul
Rahe
Lumi
Automaattanklad
Metzeleri tagarehv
Poolik sidurilink
Spidomeetrid
Get your motor runnin'
Head out on the highway
Lookin' for adventure
And whatever comes our way…..
Umbes kuu aega tagasi sündis mõte, et teeks midagi…lahedat. rattad on meil ju mõlemal heleniga ideaalsed pikkadeks otsadeks ja kuna ta alles oma uue ratta jooksma sai, siis pidi ju ennast ja rattaid proovile panema. Et siis nordkappi? OK, läksime. kuna aega laialt käes ei olnud, siis planeerisime reisi neljale päevale.
Yeah Darlin' go make it happen
Take the world in a love embrace
Fire all of your guns at once
And explode into space
Esimene päev
saabusime helsingisse laevaga kell 10 ja aega pikemalt viitmata asusime kohe teele. Kiirteel saime hoida kiirust 130+ nii et alguses läks päris kibedalt, päike paistis ja ilm oli hea. Helsinkist sõitu alustades tundus, et olime isegi ülemäära külma kartnud ja ennast liiga põhjalikult sisse pakkinud. Kui aga vihma ja isegi rahet sadama hakkas, siis mina isiklikult küll enam nii ei arvanud. Rahe terad hüppasid nii lõbusalt paagikotil
ja kiivri visiir nii lõbusalt mullitas (olin seda enne töödelnud udu vastu…teadagi fairyga
). Pikapeale aga muutus kuidagi tüütuks. Loodust ka seal midagi ilusat vaadata polnud. Paar jänest lippas üle tee ja see oligi ainuke vaheldus üksluisele sõidule. Autojuhid on soomes väga viisakad, peavad kiirusepiirangutest kinni ja annavad mootorrattale meelsasti teed. Muidugi võis oma osa selles olla ka neoonkollastel vöödel, mida me mõlemad kandsime ning mida eestis sageli on peetud politsei tunnuseks. Õhtuks jõudsime aga teisele poole põhjapöörijoont ning siis muutus sõit hoopis põnevamaks. Ikkagi ju jõuluvana kodu!
Kuna põhjapõdrad on seal umbes sellises staatuses, nagu eestis oleksid metsikud lambad, siis lippas neid põhjas ringi karjade kaupa. Unustasin Helenit ka hoiatada, et need pidavat suhteliselt piiratud mõistusega loomad olema. Esimese päeva eesmärgiks oli jõuda külla nimega Petkula, kus olid peatunud meie eelmine aasta Suva ja Saarlane. Kell oli juba umbes 9 õhtul, kui Helen peaaegu paar põhjapõtra teise ilma oleks saatnud. See juhtus järgmiselt: sõites ees ja hoides kindlat kurssi Petkula poole, et ilusasti enne suurt ööd majutuskohta jõuda, kohtus Helen ühe stoilisema põdrakarjaga üldse. Ühe künka taga, kuhu pikalt ette ei näinud, seisis tee peal umbes 10 põhjapõtra. Lihtsalt seisis ja vaatas ringi. Helen oli pikast ja üksluisest sõidust kergelt hooletuks muutunud ja pilk samuti natuke klaasistunud. Ka oli üsna harjumata kohata loomi, kes absoluutselt mitte kuidagi mootorsõidukile ei reageeri. Aju hakkas tööle alles mõned meetrid enne esimesi põtru ja siis pidi midagi kiiresti ette võtma! Õnneks leidus 2 looma vahel natuke suurem vahe, kuhu oma ratas juhtida, sest pidurid poleks enam midagi päästnud. Peab ütlema, et kokkupõrkest jäi puudu umbes 20 cm. Mina tagant tulijana suutsin juba nii palju hoogu maha võtta, et otsest ohtu enam polnud. Aga kuna mu näpud olid natuke krampis, siis käiku vahetades jäi gaas natuke (või siis palju) peale ja mootorratas tegi suhteliselt aukartustäratava möiratuse, see oli ka vist nendele pagana põtradele ehmatuseks ja enne, kui mina nende vahelt tahtsin läbi manööverdama kahata, olid nad läinud. Tundus, et selle s suures pagemises puutus isegi ühe looma sabatutt vastu Heleni ratta kohvrit, aga kindel ma ei ole. Sellest intsidendist õnneks vaid suure ehmatusega pääsenud, ristisime need tüütud pisikesed põdrad põhjakitsedeks. Ja sellest peale kannab Heleni ratas nime “poronvaara”. Jõudnud terve nahaga Petkulasse, selgus, et seal valitses alles talv. Kämpingusse viiv tee oli poole meetri paksuse puutumatu lumekihi all ja tõkkepuugi veel ees. Mitte ühtegi looma ega lindu, inimestest rääkimata... kell oli umbes 10 ja ilm üsna jahe. Võtsime siis paar punnsuutäit viina ja pöörasime otsa ringi. Otsustasime minna tagasi, sest ca 40 km eest oli olnud üks suurem asula – Sodankülä. Tagasiteel märkasin tee ääres silti “kodumajutus”. Pöörasime küll sinna sisse, kuid kõik oli tühi ja vaikne. Õnneks oli kõrvalasuvas talus näha liikumist ja talu peranaisega saimegi jutule. Kohe kamandati perepoeg helistama Sodankülä motelli, et kas sinna saaks, vahepeal aga jahutas perenaine oma uudishimu. Rääkisime maast ja ilmast ja Eestist ja Soomest ning varsti nimetas perenaine meid jutu käigus oma tütardeks. Helen tegi selle rääkimise osa ilusasti soome keeles ära, mina ainult naratasin totakalt ja kui ma õigesti aru sain, siis pererahvas arvas, et ma räägin soome keelt küll, aga ma lihtalt ei taha hetkel rääkida
Lühidalt kokku võttes ööbisimegi sel ööl Sodankülä motellis, kus meie käsutuses oli 2-toaline apartement koos saunaga. Saun sellel hetkel oli hoolimata hilisest kellaajast ja tapvast unest lausa paradiis.
I like smoke and lightning
Heavy metal thunder
Racin' with the wind
And the feelin' that I'm under…
teine päev
teise päeva esimene pool möödus samuti üsna igavalt. Kitsedele me enam otsa ei põrutanud, ära ei eksinud ega bensiin otsa ei saanud. Siiski tuli ühe meeldiva elamusena ühe vahva koha leidmine. Meil oli kogu aeg olnud probleeme Visa Electron (deebet) kaardiga maksmisega, seda lihtsalt ei saanud väga paljudes kohtades teha. Seega, kui jõudsime paika nimega Kaamanen (mis kaardil on märgitud üsna suure kohana, kuid tegelikkuses koosneb vist 4-st majast), olime lausa eufoorias, kui slegus, et sealses pood-bensiinijaamas kõlbasid meie pangakaardid! Kaamanenis pidime ka tegema üsna otsustava tähtsusega vasakpöörde ja kuigi kaardi ja teepeal olevate siltide arvamus tee numbrist läks lahku, tegime me siiski õige otsuse. Edasine teekond kulges juba suuresti talvises miljöös. Tee ääres oli näha suusatajaid ja hulganisti mootorkelguga sõitjaid. Jõed-järved oli jääs ja isegi mootorkelkudega sai veel järve peal ringi paarutada. Pealelõunat jõudsime Norra linna nimega Lakselv, mis asub ca 190 kilomeetrit Nordkapist ja kus elas norrakas nimega Jorn, kes oli eelnevalt meile lahkesti ööbimisepaika pakkunud. Enne õhtut aga pidime jõudma oma reisi sihtpunkti – Nordkappi ja ka tagasi Lakselvi. Jorn helistas kohalikku ilmajaama kust tulid rahustavad uudised, et lund ei saja... Siiski juba paarikümne kilomeetri pärast hakkas kallama vihma ja sõrmed külmetasid päris korralikult. Kitsed passisid ka tee ääres ja tuul puhus väga kõvasti. Enne saart olid veel mõned tunnelid ja seal oli hea vaikne ja soe. Kui väljusime aga saart mandriga ühendavast tunnelist, tegime väikese peatuse ja kohtusime esmakordselt sellise tuulega, mille vastu sai julgelt nõjatuda. Helen suutis oma ratta parkida sellise nurga alla, et tuul ainult kõigutas ratast, kuid mul läks kehvemini. Ma istusin ise küll ratta seljas ja jalad olid maas, kuid tuul oli nii kõva, et lükkas ratta koos minuga kõigest hoolimata ratta pikali. Lendasin seal kui pudrukuul ja kukerpallitasin mööda sõiduteed
Tulemuseks kriibitud kondel [Motobot: õige on "gondel"], purunenud esisuunatuli ja pooleks murdunud siduriheebel. Ja muidugi kehv tuju ja värisevad käed... siiski, ratas käivitus ilusasti ja teekond jätkus. Tee ise jätkus aga ülesmäge ja muutus kitsamaks. Sellest hoolimata puudusid teel perv ja piirded (vähemalt sellised, mis andnuks turvatunnet). Ja tuul muutus tugevamaks, ilm külmemaks ja sõit aeglasemaks. Lisaks mõned üksikud autod, mida juhtisid kindlakäelised kohalikud ning mis seetõttu üsna kiiresti sõitsid. Kui tee oli viinud juba 20 kilomeetrini enne Nordkappi, oli igatahes selge, et läbi lörtsi ja mööda libedat teed sellise tuulega edasi minna oleks juba kõigega riskimine. Ja mitte lihtsalt riskimine, vaid enesetapp. Tuli ühel künkal ümber pöörata ja tagasi allamäge põrutada.
Ümberpööramine sellisel teel aga on juba omaette ooper. Peale tuule, libeda maapinna ja kitsa tee hakkas lörts kiivrit ja eriti visiiri kiiresti täis tuiskama. Helenil õnnestus ümberpööramile viperusteta ja ta hakkas vaikselt allapoole tagasi liikuma. Minul aga enam nii libedalt ei läinud, pööranud jalgade jõul ratta risti keset teed, oli vaja mootor käivitada ja edasi sõita. Aga võtit keerates ei läinud enam signaallambid põlema. Paanika oli kiire tekkima. Rattalt maha tulla ei saa, sest tuul puhuks nii ratta kui inimese pikali, Helenit appi hüüda ei saa, sest tema on juba kaugel, pealegi poleks tal võimalik olnud ratta seljast maha tulla. Nii palju jõudu enam polnud, et saaks kasvõi jalgadega lükates ratta teepealt eest (kuigi autosid ega inimesi seal sel kellaaajal ja nii kaugel põhjas enam ei liikunud nagunii). Tuli lihtsalt võtit keerata ikka uuesti ja uuesti ja loota, et tuttav õlilambike süttiks, mis näitab, et süüde sees ja aeg starterit vajutada. Meeltesegaduse hoos sai siis ikka seda nupukest vajutatud, kuigi olin kindel, et süüdet sees ei ole. Ja ratas käivitus! Etterutates võib mainida, et suunatule purunemisega oli üks kaitse läbi põlenud ja sellepärast ei töötanud ei signaallambid, et tahhomeeter, ei pidurituled, aga ratas iseenesest oli täiesti sõidukorras. Aga see ei olnud veel pääsemine. Helen sõitis vaikselt ees, mina järgi. Külma enam ei tundnud ammu, sest nagunii olid käed kramplikult ümber juhtraua ja üldse terve keha krambis. Tuul oli nii tugev, et ei saanud sõita ei liiga aeglaselt, ei liiga kiiresti. Paarikümne kilomeetri pärast lähedalasuvas külas bensiini võttes vaatasime üksteisele käte värisedes otsa ja kaalusime ööseks sinna jäämist, sest need 150 kilomeetrit sealt alla tõotasd tulla just nii rasked kui me kartsime. Olime mõlemad ilmselt millimeetri kaugusel endast väljumisel…aga kurta ei saa, sest teisel on täpselt sama raske kui sul. Võtsime endas veel viimased jõuraasukesed kokku ja hakkasime rühkima alla, sest ega järgmisel hommikulgi tagasitee lühem poleks olnud. Seda põrguteed kirjeldada on võimatu, aga kui sa arvasid, et on juba nii raske, et enam ei jõua, siis võisid täiesti kindel olla, et läheb veel raskemaks. Üles ütles ka Heleni ratta spidomeeter. Õnneks ootas meid Lakselvis kaminatuli ja soe dush. Magama oli raske jääda - liiga palju emotsioone, terve keha valutas suurest pingutusest.
Yeah Darlin' go make it happen
Take the world in a love embrace
Fire all of your guns at once
And explode into space…
kolmas päev
Hommik tervitas meid päikesepaiste ja suhteliselt vaiksema tuulega. Teele saime liiga hilja, sest proovisime parandada mu ratta sidurilinki - tulemusteta. Orienteerusime me põhiliselt teepeal olevate märkide ja viitade järgi. Kaart oli ka abiks, aga sõidu ajal seda jälgida ei jõudnud. Terve tee oli väga ilusasti ja arusaadavalt tähistatud (ehk siis kusagile kõrvale polnud võimalik pööratagi), v.a. 1 ristmik, kust me ka kohe valesti pöörasime ja tunnike Norra ilu ja kurvilisi teid nautisime. Maastik on põhjas suhteliselt ühtemoodi, nii et polnud ühestki mäest või jõest aru saada, et seal me pole varem olnud. Jälle 1 raisatud tund. Aga nüüd ütles üles ka minu ratta spidomeeter ja siis algas ka pidev bensiinijaamade probleem. Kuivõrd meie sularaha varud olid otsakorral, siis automaattanklad ei olnud mitte meie sõbrad, kuigi just neid leidus kõige tihedamini. Õnneks teadsime, et sõbralik Kaamanen meid ootab. Seal kosusime ja saime uut energiat. Läbisime kella üheksaks õhtul 800 kilomeetrit, ehk siis 200 km planeeritust vähem ja muretsesime järjekordse ööbimiskoha pärast. Oulu kandis ekseldes küsisime kohalike tsiklimeeste käest ööbimiskohti ja nemad viisid meid kohe väga abivalmilt motelli. Seal avastasin, et Heleni tagarehv ei ole enam mitte esimeses nooruses, võiks isegi öelda, et tekkis kerge paanika, sest riie oli rehvi keskosas väga pikalt nähtaval. Uut rehvi hankida kusagilt ei oska ja otsimisega kaotanuks liiga palju aega. Mis seal ikka, lihtsalt järgmine päev varem üles ja vaiksema tempoga kodu poole.
Like a true nature's child
We were born, born to be wild
We can climb so high
I never wanna die…
neljas päev
600 kilomeetrit veel minna. Kiirust hoidsime nüüd pigem 100km/h ümber, mitte väga palju rohkem. Täpselt ju ei teadnud, spidomeetrid ei töötanud meil kummalgi. Igas tankimispeatuses tormasime kohe mõlemad otsakorral Poronvaara tagarehvi kriitilise pilguga üle vaatama. Hullemaks õnneks polnud asi oluliselt läinud. Siiski soovitasin Helenil kogu aeg mõlema käega igaks juhuks juhtrauast kinni hoida ja sadulas mitte akrobaatikat teha. Mida lähemale Helsingile, seda suuremaks hakkas kiirus kasvama ja seda rohkem kihelust, valusid, pitsitamist jms hakkasime tundma. Läbi Helsingi kesklinna sadamasse orienteerusime me praktiliselt improvisatsiooni korras ("seal kusagil vasakul on meri"), aga laevale me jõudsime. ma ei julgenud enam küll mootorit käivitada ja nügisin tsikli toore jõuga laeva, sest bensiin oli jälle täiesti otsakorral. Laevas väike uinak ja siis juba saime rõõmustada suure hulga sõprade üle, kes meid sadamasse vastu võtma ja tervitama olid tulnud. Kodu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi meil jäi 20 kilomeetrit oma sihtkohast puudu, korvas ülejäänud matk selle täielikult. Põhjamaa on ikkagi väga teistmoodi kodusest Eestist ja väga ilus, kui sellega harjud. Kindlasti võib sellist reisi soovitada kõigile, kes ei otsi puhkuselt kuuma päikest, sinist sooja merd või shoppamisparadiisi.
Lõpp
Eesriie
Ovatsioonid
Etendus ühes vaatuses
Tegelased:
Head:
Piret ja Anorektik
Helen ja Poronvaara
Kiirteed
Jorn
Esa ja tema ema
Esso tanklakett
Kaamanen
Saaremaa viin
Pahad:
Põhjakitsed
Tuul
Rahe
Lumi
Automaattanklad
Metzeleri tagarehv
Poolik sidurilink
Spidomeetrid
Get your motor runnin'
Head out on the highway
Lookin' for adventure
And whatever comes our way…..
Umbes kuu aega tagasi sündis mõte, et teeks midagi…lahedat. rattad on meil ju mõlemal heleniga ideaalsed pikkadeks otsadeks ja kuna ta alles oma uue ratta jooksma sai, siis pidi ju ennast ja rattaid proovile panema. Et siis nordkappi? OK, läksime. kuna aega laialt käes ei olnud, siis planeerisime reisi neljale päevale.
Yeah Darlin' go make it happen
Take the world in a love embrace
Fire all of your guns at once
And explode into space
Esimene päev
saabusime helsingisse laevaga kell 10 ja aega pikemalt viitmata asusime kohe teele. Kiirteel saime hoida kiirust 130+ nii et alguses läks päris kibedalt, päike paistis ja ilm oli hea. Helsinkist sõitu alustades tundus, et olime isegi ülemäära külma kartnud ja ennast liiga põhjalikult sisse pakkinud. Kui aga vihma ja isegi rahet sadama hakkas, siis mina isiklikult küll enam nii ei arvanud. Rahe terad hüppasid nii lõbusalt paagikotil




I like smoke and lightning
Heavy metal thunder
Racin' with the wind
And the feelin' that I'm under…
teine päev
teise päeva esimene pool möödus samuti üsna igavalt. Kitsedele me enam otsa ei põrutanud, ära ei eksinud ega bensiin otsa ei saanud. Siiski tuli ühe meeldiva elamusena ühe vahva koha leidmine. Meil oli kogu aeg olnud probleeme Visa Electron (deebet) kaardiga maksmisega, seda lihtsalt ei saanud väga paljudes kohtades teha. Seega, kui jõudsime paika nimega Kaamanen (mis kaardil on märgitud üsna suure kohana, kuid tegelikkuses koosneb vist 4-st majast), olime lausa eufoorias, kui slegus, et sealses pood-bensiinijaamas kõlbasid meie pangakaardid! Kaamanenis pidime ka tegema üsna otsustava tähtsusega vasakpöörde ja kuigi kaardi ja teepeal olevate siltide arvamus tee numbrist läks lahku, tegime me siiski õige otsuse. Edasine teekond kulges juba suuresti talvises miljöös. Tee ääres oli näha suusatajaid ja hulganisti mootorkelguga sõitjaid. Jõed-järved oli jääs ja isegi mootorkelkudega sai veel järve peal ringi paarutada. Pealelõunat jõudsime Norra linna nimega Lakselv, mis asub ca 190 kilomeetrit Nordkapist ja kus elas norrakas nimega Jorn, kes oli eelnevalt meile lahkesti ööbimisepaika pakkunud. Enne õhtut aga pidime jõudma oma reisi sihtpunkti – Nordkappi ja ka tagasi Lakselvi. Jorn helistas kohalikku ilmajaama kust tulid rahustavad uudised, et lund ei saja... Siiski juba paarikümne kilomeetri pärast hakkas kallama vihma ja sõrmed külmetasid päris korralikult. Kitsed passisid ka tee ääres ja tuul puhus väga kõvasti. Enne saart olid veel mõned tunnelid ja seal oli hea vaikne ja soe. Kui väljusime aga saart mandriga ühendavast tunnelist, tegime väikese peatuse ja kohtusime esmakordselt sellise tuulega, mille vastu sai julgelt nõjatuda. Helen suutis oma ratta parkida sellise nurga alla, et tuul ainult kõigutas ratast, kuid mul läks kehvemini. Ma istusin ise küll ratta seljas ja jalad olid maas, kuid tuul oli nii kõva, et lükkas ratta koos minuga kõigest hoolimata ratta pikali. Lendasin seal kui pudrukuul ja kukerpallitasin mööda sõiduteed

Ümberpööramine sellisel teel aga on juba omaette ooper. Peale tuule, libeda maapinna ja kitsa tee hakkas lörts kiivrit ja eriti visiiri kiiresti täis tuiskama. Helenil õnnestus ümberpööramile viperusteta ja ta hakkas vaikselt allapoole tagasi liikuma. Minul aga enam nii libedalt ei läinud, pööranud jalgade jõul ratta risti keset teed, oli vaja mootor käivitada ja edasi sõita. Aga võtit keerates ei läinud enam signaallambid põlema. Paanika oli kiire tekkima. Rattalt maha tulla ei saa, sest tuul puhuks nii ratta kui inimese pikali, Helenit appi hüüda ei saa, sest tema on juba kaugel, pealegi poleks tal võimalik olnud ratta seljast maha tulla. Nii palju jõudu enam polnud, et saaks kasvõi jalgadega lükates ratta teepealt eest (kuigi autosid ega inimesi seal sel kellaaajal ja nii kaugel põhjas enam ei liikunud nagunii). Tuli lihtsalt võtit keerata ikka uuesti ja uuesti ja loota, et tuttav õlilambike süttiks, mis näitab, et süüde sees ja aeg starterit vajutada. Meeltesegaduse hoos sai siis ikka seda nupukest vajutatud, kuigi olin kindel, et süüdet sees ei ole. Ja ratas käivitus! Etterutates võib mainida, et suunatule purunemisega oli üks kaitse läbi põlenud ja sellepärast ei töötanud ei signaallambid, et tahhomeeter, ei pidurituled, aga ratas iseenesest oli täiesti sõidukorras. Aga see ei olnud veel pääsemine. Helen sõitis vaikselt ees, mina järgi. Külma enam ei tundnud ammu, sest nagunii olid käed kramplikult ümber juhtraua ja üldse terve keha krambis. Tuul oli nii tugev, et ei saanud sõita ei liiga aeglaselt, ei liiga kiiresti. Paarikümne kilomeetri pärast lähedalasuvas külas bensiini võttes vaatasime üksteisele käte värisedes otsa ja kaalusime ööseks sinna jäämist, sest need 150 kilomeetrit sealt alla tõotasd tulla just nii rasked kui me kartsime. Olime mõlemad ilmselt millimeetri kaugusel endast väljumisel…aga kurta ei saa, sest teisel on täpselt sama raske kui sul. Võtsime endas veel viimased jõuraasukesed kokku ja hakkasime rühkima alla, sest ega järgmisel hommikulgi tagasitee lühem poleks olnud. Seda põrguteed kirjeldada on võimatu, aga kui sa arvasid, et on juba nii raske, et enam ei jõua, siis võisid täiesti kindel olla, et läheb veel raskemaks. Üles ütles ka Heleni ratta spidomeeter. Õnneks ootas meid Lakselvis kaminatuli ja soe dush. Magama oli raske jääda - liiga palju emotsioone, terve keha valutas suurest pingutusest.
Yeah Darlin' go make it happen
Take the world in a love embrace
Fire all of your guns at once
And explode into space…
kolmas päev
Hommik tervitas meid päikesepaiste ja suhteliselt vaiksema tuulega. Teele saime liiga hilja, sest proovisime parandada mu ratta sidurilinki - tulemusteta. Orienteerusime me põhiliselt teepeal olevate märkide ja viitade järgi. Kaart oli ka abiks, aga sõidu ajal seda jälgida ei jõudnud. Terve tee oli väga ilusasti ja arusaadavalt tähistatud (ehk siis kusagile kõrvale polnud võimalik pööratagi), v.a. 1 ristmik, kust me ka kohe valesti pöörasime ja tunnike Norra ilu ja kurvilisi teid nautisime. Maastik on põhjas suhteliselt ühtemoodi, nii et polnud ühestki mäest või jõest aru saada, et seal me pole varem olnud. Jälle 1 raisatud tund. Aga nüüd ütles üles ka minu ratta spidomeeter ja siis algas ka pidev bensiinijaamade probleem. Kuivõrd meie sularaha varud olid otsakorral, siis automaattanklad ei olnud mitte meie sõbrad, kuigi just neid leidus kõige tihedamini. Õnneks teadsime, et sõbralik Kaamanen meid ootab. Seal kosusime ja saime uut energiat. Läbisime kella üheksaks õhtul 800 kilomeetrit, ehk siis 200 km planeeritust vähem ja muretsesime järjekordse ööbimiskoha pärast. Oulu kandis ekseldes küsisime kohalike tsiklimeeste käest ööbimiskohti ja nemad viisid meid kohe väga abivalmilt motelli. Seal avastasin, et Heleni tagarehv ei ole enam mitte esimeses nooruses, võiks isegi öelda, et tekkis kerge paanika, sest riie oli rehvi keskosas väga pikalt nähtaval. Uut rehvi hankida kusagilt ei oska ja otsimisega kaotanuks liiga palju aega. Mis seal ikka, lihtsalt järgmine päev varem üles ja vaiksema tempoga kodu poole.
Like a true nature's child
We were born, born to be wild
We can climb so high
I never wanna die…
neljas päev
600 kilomeetrit veel minna. Kiirust hoidsime nüüd pigem 100km/h ümber, mitte väga palju rohkem. Täpselt ju ei teadnud, spidomeetrid ei töötanud meil kummalgi. Igas tankimispeatuses tormasime kohe mõlemad otsakorral Poronvaara tagarehvi kriitilise pilguga üle vaatama. Hullemaks õnneks polnud asi oluliselt läinud. Siiski soovitasin Helenil kogu aeg mõlema käega igaks juhuks juhtrauast kinni hoida ja sadulas mitte akrobaatikat teha. Mida lähemale Helsingile, seda suuremaks hakkas kiirus kasvama ja seda rohkem kihelust, valusid, pitsitamist jms hakkasime tundma. Läbi Helsingi kesklinna sadamasse orienteerusime me praktiliselt improvisatsiooni korras ("seal kusagil vasakul on meri"), aga laevale me jõudsime. ma ei julgenud enam küll mootorit käivitada ja nügisin tsikli toore jõuga laeva, sest bensiin oli jälle täiesti otsakorral. Laevas väike uinak ja siis juba saime rõõmustada suure hulga sõprade üle, kes meid sadamasse vastu võtma ja tervitama olid tulnud. Kodu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi meil jäi 20 kilomeetrit oma sihtkohast puudu, korvas ülejäänud matk selle täielikult. Põhjamaa on ikkagi väga teistmoodi kodusest Eestist ja väga ilus, kui sellega harjud. Kindlasti võib sellist reisi soovitada kõigile, kes ei otsi puhkuselt kuuma päikest, sinist sooja merd või shoppamisparadiisi.
Lõpp
Eesriie
Ovatsioonid
Viimati muutis piret, 07 Mai 2004, 13:34, muudetud 4 korda kokku.
Vahest sõidan ja teen asju.
Väga tublid neiud. Ise pole küll sealkandis liikunud, kuid eelmisel suvel sai tehtud suur tuur mööda Norra maad. Seda soovitan küll kõigile, kellele meeldivad kallutamised kurvides ja ilus maastik. Tagasitulles ootas mind ka slikiks sõidetud tagarehvi vahetus. Kel vaja infi Norra kohta, siis aga mailige ja küsige.
-
- Postitusi: 199
- Liitunud: 09 Jaan 2004, 18:35
- Tsikkel: DR650 "Sinine Kits"
- Asukoht: LAITSE
- Kontakt:
nojah, hullud, selle sõna kõige paremas tähenduses
igaüks sellega hakkama ei saaks, kaasaarvatud mina
Respect!

igaüks sellega hakkama ei saaks, kaasaarvatud mina

Respect!
Viimati muutis eintz, 07 Mai 2004, 13:11, muudetud 1 kord kokku.
Suuu Zuuu Kiiiiiiii - aga kui ma suureks saan, siis kiman teist kõigist mööda :d <- nüüd ka mudas 

Tänud kõigile heade sõnade eest!
Antud kirjatükk on koostatud Heleni kaasabil, nii et mitte ainult minu suunas oma imetlusi loopida
Pilte tegime mõned ikka, ehk saab lähemal ajal illustreerida.
Kaarti ma hetkel küll ei viitsi joonistama hakata, kui atlas lahti lüüa, siis peaks seal kõik mainitet paigad peal olema.
Rennes, sa oled hea
Mark, sellest normaalsusest me veel räägime!
Antud kirjatükk on koostatud Heleni kaasabil, nii et mitte ainult minu suunas oma imetlusi loopida

Pilte tegime mõned ikka, ehk saab lähemal ajal illustreerida.
Kaarti ma hetkel küll ei viitsi joonistama hakata, kui atlas lahti lüüa, siis peaks seal kõik mainitet paigad peal olema.
Rennes, sa oled hea

Mark, sellest normaalsusest me veel räägime!

Vahest sõidan ja teen asju.
Liitu vestlusega
Vestluses osalemiseks pead sa olema motokommuuni liige
Avan konto
Pole veel liige? Pole probleemi, registreeru ja liitu.
Liikmena saad sa ise postitada ja vastata teisetel või tellida endale teavitusi vestluse edenemise kohta.
Kõik siin on tasuta ja võtab vaid minuti. Kohtusi sellega ei kaasne.